Aasta linnud käivad hoovides söömas
“Märkasime neid, kui nad tulid lindude söögimaja alla mahapudenenud toitu sööma,” rääkis Elme Perillus. “Siis hakkas abikaasa, kes ongi peamine toitja, neile sinna panema jämedat teraviljajahu. Esimene kord käiakse söömas hommikul väga vara ja teine kord tullakse kusagil päeva jooksul.”
Hiljuti hakkasid Perilluste õuel käima veel ka n-ö teised nurmkanad – nad tulevad õuele teisest suunast. “Ega nad ennast väga vaadata ei lase, kardin akna ees liikuda ei või. Kui midagi häirivat on, panevad kohe minema,” rääkis Elme Perillus.
Naine lisas, et nende õuel on paksukesi nurmkanu liikunud ka varasematel aastatel. On olnud aegu, kui linnud ööbisid sealsamas kuuseheki all. Tänavu jääb ööbimispaik kusagile mujale.
“Suvel nägin ka marjapõõsaste vahel kahte, kes siis võib-olla poegi kasvatasid,” ütles ta. “Praegu muidugi ei olda paarides, vaid parves.”
Pesakondadena talvituvate nurmkanade parved püsivad märtsi-aprillini, kui moodustatakse paarid ja algab pesitsusaeg.
Kodulähedased vaatlused
Perillused on nn oma aia kanalised üles andnud internetis aasta linnu kodulehel (www.eoy.ee/nurmkana/) olevasse hõlpsalt kasutatavasse vaatlusbaasi. Selle nädala seisuga oli seal 132 vaatlust, millest suurem osa just talvised.
Nurmkanu on vaadeldud üle Eesti (v.a Hiiumaa) ja enamasti on inimesed neid märganud kas kusagil kodu lähedal põllul või lausa õues. Märku on antud ka asula servas talve veetvatest lindudest.
Silmatorkavalt vähe on vaatlusi tehtud Raplamaal, kus linnud on varasemate aastatega võrreldes kohti vahetanud. Näiteks on kohalike sõnul igal talvel suur parv liikunud Kuusiku lennuvälja juures.
Tänavu pole seal linde nähtud ja nende kadumise peapõhjuseks peetakse lennuvälja rebaseid. “Lennuväljast edasi, Kahametsa piirkonnas, nägin talve hakul küll üht väikest pesakonda, aga nüüd on nemadki kadunud,” ütles Kuusikul elav põllumajandusteadlane Peeter Viil, kes veel seitse aastat tagasi toitis linde oma koduõuel.
Viil meenutas samas, kuidas ta ammusel ajal viis terve pesakonna vana sigala pööningule, kus neid terve talve toitis. Ta on lindudele ka rõuguredeleist ja kuuseokstest varjealuseid ehitanud.
Kehtna vallas Rõue lähistel nägid inimesed viimati nurmkanu suvel põldude pritsimise ajal, mil linnud justkui selle eest põllult ära tulid ja aeda sattusid.
Lindude talvitumispaigana teati Rõue kandis ka kuivati piirkonda, kuid sealgi neid tänavu ei ole.
“Mis meile õnn, on loomadele-lindudele õnnetus,” nentis põllumees Mati Kutser. “Viljajäätmed, mis varem kuivati õuele hunnikusse aeti ja millest väga paljud käisid talvel osa saamas, nüüd enam õuele ei satu, põletame need kõik ära.”
Veel mõnekümne aasta eest oli nurmkanade talvine lisatoitmine Eestis hoopis rohkem kombeks kui praegu, aga päris ilma pole linnud ka nüüd.
“Tõsi on, et ega me suuremat abi kui talvine lisatoitmine (heinaseemned, viljajäätmed) osutada ei saagi,” ütles aasta linnu projektijuht, ornitoloog Jaanus Aua.
“Ilmselt on ka varjualuste vähene või suisa olematu hulk üks põhjus, miks meie nurmkanade talvine suremus on märkimisväärselt kõrge.”
Jahimees Ilmar Pommer jutustas, kuidas ta Inglismaal käies nägi hekkide ääres ja mujal hulgaliselt väikesi lisasöötmisautomaate, mis mõeldud nurmkanadele, faasanitele, halljänestele ja küülikutele.
“Ka looduslike vaenlaste arvukus on viidud miinimumini ning seetõttu on nende lindude ja jäneste arvukus seal ülikõrge,” märkis Pommer, kelle arvates võiks meilgi “need unustatud väikeulukid” hoopis rohkem tähelepanu pälvida.
Seesama siht on ornitoloogiaühingul olnud nurmkana aastat välja kuulutades.
Kahanev arvukus
Euroopas on nurmkanade arvukus viimase 30 aastaga langenud 82% ja selle peapõhjuseks peetakse põllul kasutatavaid pestitsiide.
Tõrjetöödel hukkub massiliselt putukaid, mis tähendab, et enamik tibusid, kes esimestel nädalatel just putukatest toituvad, sureb lihtsalt nälga.
Muutunud põllumajanduse kõrval mõjutavad arvukust veel karmid talved, vähene või olematu talvine lisatoitmine, pisikiskjate ja sulisröövlite arvukuse märgatav tõus.
Eestis on nende lindude arvukus, võrreldes möödunud sajandi keskpaigaga, kahanenud üle viie korra ning praegu arvatakse neid põldudel ja heinamaadel elavat vaid 4000–8000 paari. Arv on siiski ebamäärane ja peegeldab, et sellest inimkaaslejast linnust on vähe teavet.
Vaata ka www.eoy.ee/nurmkana/.
