Vasakult: tiigilendlane ja veelendlane Foto: Lennart Lennuk

Kõik meie nahkhiired on öise eluviisiga. orienteeruvad ja toituvad pimedas kajalokatsiooni abil. Aasta jooksul kogunevad nad mitmel korral hulganisti kokku, nn kolooniatesse – nii poegimiseks, varjumiseks kui ka talvitumiseks.

Peamiselt söövad nad putukaid ja ämblikke. Umbes pooled nahkhiireliigid elavad meil aastaringselt, liikudes nii umbes mõnesaja kilomeetri ulatuses. Talveks otsivad nad varjulise ja rahuliku koha, kus talveunes energiat säästes kevadeni vastu pidada.

Teine pool liikidest võtab sügisel ette rände lõuna poole ja otsib sobiva talvekorteri Kesk- ja Lääne-Euroopas. Kõik 12 meil kindlalt elutsevat nahkhiireliiki on looduskaitse all. Peamiselt ohustavad meie nahkhiiri nende elu- ja varjepaikade kadu (õõnsate puude ja vanade hoonete ning maa-aluste rajatiste vähenemine), putukatõrjemürgid ja häirimine talvekorterites.

Vaata videot tiigilendlase kolooniast.

Euroopas haruldane TIIGILENDLANE (Myotis dasycneme)

Kõlava nimega tiigilendlane kuulub koos kõigi meie nahkhiireliikidega käsitiivaliste seltsi ja nahkhiirlaste sugukonda. Suurim liik meie suurimast nahkhiirte perekonnast – perekond lendlane (Myotis), keda esineb meil viis liiki.

Ta selg on hallikaspruun ja kõht valkjashall. Keha pikkus on 5 kuni 7 cm, vähem kui pangakaardi pikema serva pikkus. Kui ta tiivad laiali ajab on tiiva otste vahe umbes 28 kuni 32 cm, võrreldav keskmise inimese jalalaba pikkusega. Kehakujult ja värvuselt sarnaneb ta oma väiksema sugulase – Eestis laiemalt levinud veelendlasega, kes on aga väiksem, siruulatus 23 kuni 27 cm.

Ka kaalult on tiigilendlane oma väiksemast pereliikmest üle, kaaludes ca 20 grammi, mis on umbes nelja pangakaardi kaal (veelendlane kaalub ca 9-10 grammi). Siiski on neid kahte liiki väga raske eristada ja see on visuaalselt võimalik vaid siis kui nad kuskil puhkeasendis lähestikku asuvad.
Tiigilendlane on meil paikne, liikudes aastaringselt umbes 125 km ulatuses.

Eestis elutseb umbes 5000 tiigilendlast, kes on siin levinud paiguti. Suvel eelistavad nad aeglase vooluga või seisva veega veekogusid ja nende äärseid mosaiikseid maastikke, kus leidub vanemaid hooneid. Nad toituvad peamiselt sääskedest ja kihulastest, keda söövad öise vaid mõne tunnise aktiivsuse juures peaaegu sama palju kui nad kaaluvad. Suurte nahkhiirtena võivad nad veekogudest tagakäppadega püüda ka väiksemaid kalu.

Tiigilendlased poegivad meil juuni keskel kuni juuli alguses. Selleks koonduvad emasloomad nn poegimiskolooniatesse, kus neid võib olla mitukümmend või isegi mitusada. Selliseid kolooniaid võib juunis leida majade puitvoodri vahelt, pööningutelt või katusealustest.

Kuna poegimiskolooniad on nahkhiirte elutsüklis äärmiselt olulised ja samas tundlikud, siis on igasugune info nende leidmisest kulda väärt. Tiigilendlased sünnitavad aastas vaid ühe poja. Alguses kannab ema teda endaga toitumisretkedel kaasas, aga hiljem jätab poegimiskoloonia varjepaika. Poeg peab juuli lõpuks suutma juba ise lennata.

Suve teisel poolel, kui poegimiskoloonia on hajunud, varjuvad tiigilendlased erinevates väiksemates varjepaikades. Tiigilendlased võivad elada kuni 20 aastasteks, aga tavaliselt jääb nende elu 3 kuni 5 aasta pikkuseks.

Talvitusperioodiks, mis kestab oktoobrist aprillini, otsivad nad suuremaid maa-aluseid rajatisi, nagu vanad kaevandused või militaarotstarbelised mahajäetud käigustikud ja veedavad neis mitmekesi koos tardumuses olles riskantsed kuud, mil nende kehatemperatuur langeb mõne plusskraadi juurde ja süda lööb vaid paarkümmend lööki minutis.

Tiigilendlane on Eestis looduskaitse all alates 1958. aastast. Ta on ainus Eestis kindlalt elutsev nahkhiireliik, kelle kaitseks tuleb Euroopa Liidu Loodusdirektiivi nõudel luua eraldi kaitstavaid alasid, nn Natura 2000 alasid.

Inimeste talvine tung maa-alustesse käikudesse ja samas neis talvituvate tiigilendlaste arvukuse langus on viimastel aastakümnetel olnud sedavõrd suur, et talviste elupaikade kaitseks on Eestimaa Looduse Fondi juhtimisel läbi viidava EL LIFE projekti raames piiratud inimeste sissepääsu Eesti nelja olulisemasse maa-alusesse käigustikku taradega ja nende käigustike sissepääsude valvamiseks on palgatud turvafirma. See on teadaolevalt Eestis esimene kord kui looduskaitset tuleb rakendada turvafirma abil.