“See on endine suvilarajoon, ka meie ehitasime suvilast endale siia elumaja,” räägib peremees. Hubane kahekorruseline maja kõrgub otse Haage ürgoru serval. Elutoast avaneb hunnitu vaade alla orgu, kus voolab kitsuke Mõra oja, suubudes hiljem Emajõkke.

Oma krundile on peremees rajanud ka väikese tiigi.

“Kunagi sai siia ka karpkala kasvama pandud, aga ühe külma talvega olid kalad kadunud. Kokre on küll, minu nelja ja poole aastane pojapoeg Samuel viskab õnge sisse ja kohe on koger otsas,” muheleb Samarüütel.

Ise jaksav isa

Ühtegi looma ta kodus enam ei pea. “Ma ei tea ka ühtki oma töötajat, kes seda teeks,” teatab Männiku Piima juhataja. On ju ettevõtte robotlaudas niigi 345 lehma, lisaks 300 noorlooma talitada, koju tullakse pigem puhkama.

“Aga oma kasvuhoonest on mul suvel küll tomatid ja kurgid omast käest võtta, kasvatame veel supirohelist – tilli, sibulat, porgandit,” ütleb peremees.

Kuna abikaasa Sirje töötab Tartu Ülikooli kliinikumi südamekliinikus, pole ka Avo Samarüütlil oma tervise eest hoolitsemisel hõlpu.

Õnneks on seis hea – tänavune Maalehe aasta põllumees on kõik uuringud edukalt läbinud ja oma tervise üle ei kurda.

“Meil on siin ka oma terviserada. Talvel suusatame koos abikaasaga mäest üles-alla, üks ring on 250–300 meetrit, ent kui 30 ringi ära teed, saad üle seitsme kilomeetri sõidetud,” jutustab Samarüütel.

Kõigil aga nii hästi ei lähe.

“Arstikabineti ukse taga on enamasti naised, mehed naljalt sinna ei tule, võib-olla ainult siis, kui naine ta käekõrval kohale tirib,” nendib Sirje Samarüütel. “Samas on meie mehed naistest hoopis haigemad, nii et osakem oma meeste tervist rohkem hoida!”

Veel väidab ta, et üle 50aastased inimesed peaksid tegema aeg-ajalt kõik kompleksuuringud südameuuringuteni välja.

Avo ja Sirje on abielus olnud üle 35 aasta. Nende lapsed Ago ja Siret on mõlemad kõrgharidusega ja juba oma elu peal.

“Poeg Ago käib ikka minu rada. Õppis põllumajandusülikoolis põllumajandussaaduste tootmist ja turustamist ning on praegu ASi Baltic Agro Tartumaa müügiesindaja,” räägib isa.

Poja kodu on kerkinud otse isamaja vastu, nii et poja perega käiakse läbi iga päev.

Tütar Siret lõpetas Tartu Ülikoolis majanduse eriala ja elab oma perega Tallinnas. Praegu on ta pisikese Marelliga emapuhkusel, muidu töötab kinnisvarafirmas.

Küsimuse peale, kas poeg ei tahtnud isa firmasse tööle tulla, raputab Ago Samarüütel pead. “Isa on ju nii vormis ja täis elujõudu, ei hakka mina tema ettevõtmisi niipeagi üle võtma,” teatab ta.

Siitkandi poiss

Haaslava vald, kus Avo perega elab, ongi tema kodukant. Ta oli 6. klassi poiss, kui pere siiakanti kolis ja Avo isa tollase Kuuste sovhoosi direktoriks sai.

Enne seda oli isa Karksi-Nuia kandi Kõrgemäe sovhoosi direktor, siis Lääne-Virumaal Pälsoni sovhoosi osakonnajuhataja.

Pojale hõlpu ei antud. “Pärast kuuendat klassi läksin kohe suviti põllutööle,” meenutab Avo. Sai nii heina tehtud, rõuku aetud kui ka põkaga traktoristiametit peetud.

Pärast Sillaotsa põhikooli lõpetamist õppis Avo Samarüütel Tartu 8. keskkoolis kirjandusklassis legendaarse Vello Saage käe all.

“Aga pärast seda läksin ikka EPAsse põllumajanduse mehhaniseerimist õppima,” meenutab ta. EPA diplom taskus, tuli Samarüütel kodukanti Kuuste sovhoosi tagasi. Aastaid oli ta ka Haaslava valla volikogu esimees, praegu eelarvekomisjoni liige.

“Kaks koosseisu juhtisin valla elu, sellel ajal ehitati Sillaotsa kooli juurde korralik spordihoone,” räägib Samarüütel.

Ise on Avo Samarüütel kirglik võrkpallimängija. “Kõike sai tehtud. Korraldasime piirkondlikke spordivõistlusi, kus ise mängisin võrkpalli, tõukasin kuuli.

Ent kui hakkasime Männiku Piima robotlauta ehitama, tõmbusin valla juhtimisest tagasi, sest kogu jõud läks robotitele.”

Aktiivselt tegutseb ta ka Laeva piimaühistus ja Tartumaa Põllumeeste Liidus, olles selle piirkonna üks autoriteetsemaid põllumehi.

Piimamees

Aastatega on Samarüütel kunagise Haaslava sovhoosi ühest osast rajanud Männiku Piima, Eesti ühe eeskujulikuma majapidamise.

“Avo on südamega nii töö küljes kinni, et puhkepäevadelgi või puhkuse ajal käib ikka mitu korda töö juurest läbi,” räägib abikaasa Sirje.

Avo Samarüütel tõi esimesena lauta DeLavali robotid ja pürib innovaatilise juhina üha uute rekorditeni.

“Me toodame juba 165 protsenti piima Eestimaa vajadusest, samal ajal kui Soomes ja Rootsis on toorpiimast puudus, samuti Lätis–Leedus,” räägib ta.

Ühe põhjusena, miks meie piimandus on tõusnud eliitharuks, toob Samarüütel esile suurtootmise. “Eesti keskmises farmis on 90 lehma, Leedus 3,4. Nüüd tulevad leedukad autodega meilt piima ostma, sest meie piim on kvaliteetne, lisaks müüme suuri koguseid ühest kohast,” räägib aasta põllumees.

Juba hakkavad ka paljud Soome ja Rootsi talumehed Eesti eeskujul oma tootmist suurendama, võttes üha rohkem kasutusele lüpsiroboteid.

Muresid on aga küll. “Me ei soovi ELi toetuste võrdsustamist enam lõputult pikaks venitada. Soovime, et Eesti põllumees jõuaks võimalikult kiirelt ELi toetuste saamisel 90 protsendi tasemele,” edastab Avo Samarüütel uusaastasoovi Brüsseli suunal.

“Eesti on Euroopaga päästeaktsioonides alati solidaarne olnud. Miks Euroopa ei võiks samamoodi olla meiega solidaarne põllumajandusküsimustes?” küsib aasta põllumees 2011.