Neil Põhja-Eesti Regionaalhaigla Keila Haigla patsientidel on vedanud, sest neil on praegu koht, kus hoolt ja ravi saada. Paljudel nende eakaaslastel sellist võimalust pole. Foto: Karin Kaljuläte

"Läheksin kas või kohe, aga ega nad mind nii ruttu ei lase," ohkab Tiiu.

Tegelikult saab oma perekonnanime avaldamata jätmist palunud vanaproua väga hästi aru, et tema tervis on praegu nii kehvake, et kodus ta omapäi toime ei tuleks. Ning et tegelikult on tal vedanud, sest eakatele mõeldud voodikohti on Eesti haiglates ja hoolekandeasutustes mitmeid kordi vähem kui hädasolijaid.

Jutt käib peaasjalikult nendest vanuritest, keda räsivad ühtaegu nii kehalised, vaimsed kui ka sotsiaalsed probleemid. Kes kodus enam toime ei tule ning ka üldhooldekodu jaoks liiga põdurad on. Nagu näiteks toosama Tiiu, kes Põhja-Eesti Regionaalhaigla Keila korpuse psühhogeriaatria osakonnas lamades nendib: "Kodus oli mul pidevalt seitse või seitseteist viga korraga küljes."

Umbes sama võiks öelda ka kogu Eesti hooldusravisüsteemi kohta. Tõsi, neid vigu pole ilmselt nii palju, nagu väidab endal olevat Tiiu, ent see-eest on need vajakajäämised äärmiselt tõsised, puudutades sadu ja isegi tuhandeid vanainimesi.

"Eakate hoolekande süsteem on meil väga puudulikult arenenud," kinnitab ka õiguskantsleri nõunik Mari Amos tänase Maalehe arvamusküljel. Tema sõnul on just kogu süsteemi nõrkus see kurja juur, mille tõttu haiglast koju saadetud vanainimene hoolitsuseta suri, mille pärast tuhanded vanurid ravikohta oodates kodus piinlevad ning psüühiliste häiretega inimesed neile sobimatusse raviasutusse satuvad.

"Eesti vanuripoliitikas jäävad ellu vaid tugevamad," toob Amos kuuldavale karmid sõnad ja jätkab: "Kui vanur peab vajalikku tervishoiuteenust ootama, võib see maksta talle elu."

Need pole kaugeltki retoorilised laused. Sellesama Keila haigla psühhogeriaatria osakonna juhataja-vanemarst Arvo Petersell toob näiteks kodus elava mäluhäiretega vanainimese, kes lisaks kuupäevadele ja nimedele unustab ka söömise. Ning kui see liiga kauaks unarusse jääb ja pole ka kedagi meelde tuletamas, siis võibki sel olla elu hind, tõdeb Petersell.

Aga millised need süsteemi hädad siis ikkagi on, mis vanemale ja väetimale põlvkonnale võivad saatuslikuks saada?

Esimene mure - kodus pole piisavalt tuge

Tegelikult on enamik spetsialiste seda meelt, et vanur peaks võimalikult kaua elama kodus, harjumuspärases ümbruses, tuttavate asjade keskel. Abi ja teenuseid, olgu selleks siis soe lõunasöök või ihu harimine, võiks ta käia päevakeskustest saamas. Aga selliseid keskusi pole just ohtralt ning paljud eakad kas ei jõua või ei taha neisse minna. Ning hõreda asustusega piirkondades nad ei toimi.

"Päevakeskused ei lase inimestel end üksikuna tunda ja vähendavad nende stressi," kostab Arvo Petersell. "Aga kui vanur on stressis, mõjutab ta sellega kõiki oma lähedasi ja ajab neidki üle piiri. Olen näinud vanurite omakseid, kes vajaksid seetõttu palju rohkem abi kui toosama eakas."

MTÜ Päästearmee Eestis sotsiaaltöö juhi Inge Ojala sõnul ongi vanainimeste suurimaks probleemiks üksindus, mistõttu tuleks päevakeskuste väisamine neile igati kasuks. Kes neisse ei lähe, peavad sageli leppima sotsiaaltöötaja või koduõe lühikeste külaskäikudega.

"Tänu neile saavad vanurid puud tuppa ja söögi lauale, aga niisama jutuajamiseks neil aega ei ole," tõdeb Inge Ojala, kes nägi Rootsis, kuidas sotsiaaltöötaja lappas koos eaka inimesega rahulikult fotoalbumit ning tegi vanamemmele rullisoengut. "Sotsiaaltöötajaid võiks meil rohkem olla ja nad peaksid seda tööd ka hingega tegema," lisab Ojala.

Ta on käinud paljude eakate kodudes ja näinud igasugust olukorda. Tõsi, surma mitte, ehkki Inge Ojala teab, et ka kurbusesse surrakse. Aga nii lootusetus seisus vanurite voodi ees on ta seisnud küll, et pole jäänud mingit kahtlust - tema enam kodus hakkama ei saa. Kuhu edasi?

Teine mure - raske leida õiget asutust

Kui vanainimesel pole väga tõsiseid terviseprobleeme, sobib talle tavaline üldhooldekodu, mida on Eestis kokku 119 ja kus viibimise eest tuleb inimesel endal või tema lähedastel maksta 4000-17 000 krooni kuus. Kui eakal on aga mitmeid tõsiseid või kroonilisi terviseprobleeme, mis vajavad pidevat hoolt ja ravi, sobib talle hooldusraviosakond või hooldushaigla. Seal saab ta viibida aga maksimaalselt 60 päeva ja läheb siis tavaliselt edasi hooldekodusse.

Hooldusravi voodikohti on Eestis praegu rahastatud 1647 ning selle teenuse eest maksab haigekassa. Haigla võib lisaks sellele nõuda patsientidelt omaosalust ehk voodipäevatasu, mis on 25 krooni päevas ja mida tuleb maksta kõige rohkem 10 ravipäeva eest.

Samuti tegutseb Eestis mõnikümmend erihooldekodu, ent need on mõeldud eelkõige vaimse puudega inimestele ning lõviosa asukatest pole tihti veel pensioniikka jõudnud.

Sageli on raske hinnata, milline asutus on inimese aitamiseks kõige õigem. Räpina haigla juhatuse esimehe ning Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsiooni juhatusse kuuluva Miia-Kersti Sultsmanni sõnul on ühtsetel alustel toimiva adekvaatse hindamissüsteemi puudumine üks hoolekandesüsteemi peamisi kitsaskohti.

Ka tema kolleeg, Pärnu haiglas töötav ja Eesti Geriaatrite Seltsi eesotsas seisev Anu Ilp leiab, et spetsiaalse hindamissüsteemi tarkvara juurutamine võimaldaks hooldusravi taset ühtlustada. Tema hinnangul aitaks see inimeste vajadusi võimalikult täpselt hinnata ning välistaks, et hooldusravile satuvad näiteks patsiendid, kellele piisaks ka hoolekandeteenustest või kes, vastupidi, vajaksid hoopis aktiivravi.

Kolmas mure - olematu geriaatria

Kuigi tohtrid kinnitavad üsna veendunult geriaatria ehk eakate inimeste haigusi käsitleva meditsiiniharu vajalikkust, pole seda Eestis iseseisva valdkonnana praktiliselt olemas. Geriaatria arengukava järgi peaks meil olema vähemalt 50 geriaatrit, aga on vaid 13, ning peaks olema üle 400 geriaatrilise voodikoha, aga pole mitte ühtegi. Samas vananeb rahvastik iga aastaga - praegu elab Eestis ligikaudu 230 000 üle 65aastase inimese ning ÜRO rahvastikuprognoosi kohaselt võib neid 2030. aastal olla juba 350 000.

Praegu on geriaatrilist teenust vajavad patsiendid eri osakondades laiali, Tartu ülikoolis saab geriaatriat õppida vaid täienduskursustena ning selle muutmise järgi iseseisvaks erialaks ei näe sotsiaalministeerium vajadust. Anu Ilp on kindlalt teist meelt.

"Geriaatria peaks kindlasti olema eraldi eriala," rõhutab Ilp. "Geriaatril on teadmised eakatele omastest haigustest ja sündroomidest, mis eristab teda näiteks sisearstist, kelle koolitus ei hõlma vanadele inimestele spetsiifilisi psühhiaatrilisi, ortopeedilisi ja teisi probleeme."

Tema sõnul on uuringud näidanud, et geriaatriliste teadmiste rakendamine aitab kulusid kokku hoida. "Kui viie haigusega patsient käib viie eri arsti juures, on see ühiskonnale kallim, kui ta saaks minna ühe geriaatri vastuvõtule, kes on koolitatud tema probleeme hindama ja lahendama," lisab Anu Ilp.

Keila haiglas on küll psühhogeriaatria osakond, aga see koondab psühhiaatrilisi ja hooldusravi voodikohti. Osakonna juhataja Arvo Peterselli sõnul on neil esindatud kõikvõimalikud hädad, alates psüühilisest tasakaalutusest ja lõpetades insuldijärgsete seisunditega ning tegelda tuleb kõigega, alates kateetri vahetamisest ja lõpetades masenduse leevendamisega. Samas võib seoses haigekassa-poolse lepingumahtude kärpimisega Keila haigla pikaravikohtade arv järgmisel poolaastal väheneda või olemasolev süsteem sootuks laguneda, mis omakorda halvendaks hooldusravi kättesaadavust veelgi.

Neljas mure - kohti pole

Järjekorrad hooldekodudesse on üldjuhul vähemalt ühe kuu pikkused. Kohta hooldusraviosakondadesse tuleb mõnikord oodata aga pool aastat, ehkki sinna pääsemine on tihti sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus.

"Võib-olla oleksid järjekorrad lühemad, kui oleks saada rohkem sotsiaalhoolekande teenuseid," pakub Anu Ilp. "Need oleksid ühiskonnale ka vähem kulukad kui väga kallis meditsiiniline statsionaarne hooldusraviteenus."

Ka hooldusravikohtade rahastamine pole vajadustele vastav. Miia-Kersti Sultsmanni sõnul on nende haiglas Põlva maakonna vajaduseks ette nähtud 20 hooldusravikohta, aga haigekassa rahastab neist ainult tosinat.

"Seda on vähe," lausub Sultsmann. "Aga siin ei saa süüdistada haigekassat, kes on hooldusravi rahastamises jõudnud enam-vähem sellele tasemele, mida arengukavad 2008. aastaks on ette näinud. Rahastamisele pidid järk-järgult lisanduma omavalitsuste toetus ja patsiendi omaosalus, aga neid pole suudetud vajalikul tasemel toimima panna."

Kuidas riik muresid leevendab?

Sotsiaalministeeriumi tervishoiupoliitika juht Heli Paluste möönab, et eakatele suunatud teenuste arendamine on küll oluline, ent toob kaasa lisakulusid ja ideaalseid lahendusi pole ka mujalt eeskujuks võtta.

Mullu valmis sotsiaalministeeriumis õendus- ja hooldusabi kontseptsioon, mille esmärk on tugevdada tervishoiu- ja sotsiaalteenuste sidet ning toetada eakate toimetulekut kodus nii kaua kui vähegi võimalik.

"Hooldushaiglate tingimuste parandamisel saame kasutada euroraha," kostab Heli Paluste. "Õendus- ja hooldusteenuste süsteemi arendamiseks on ette nähtud 431 miljonit krooni."

Abivajaduse hindamise parandamiseks valmib järgmisel aastal sotsiaalteenuste elektrooniline andmeregister, mida saab siduda ka e-tervise süsteemiga. "See aitab kaasa info kiirele liikumisele ja tagab senisest paremini, et inimene ei jää oma muredega üksi," loodab Paluste.


Kodust hooldusravihaiglani

- Kodune õendusabi - medõde käib ägedast haigusest paranevat, kroonilist haigust põdevat või piiratud toimetulekuga inimest tema kodus aitamas.

- Päevakeskus - eakatele mõeldud asutused, kus muu hulgas osutatakse ka mitmeid sotsiaalteenuseid.

- Üldhooldekodu - mõeldud elamiseks ja hooldamiseks vanuritele ning puudega inimestele, kellel pole väga tõsiseid terviseprobleeme. Ravi eest tasub patsient, tema lähedased ja vajadusel kohalik omavalitsus, kuutasu on 4000-17 000 krooni.

- Erihooldekodu - mõeldud psüühiliste erivajaduste ja vaimse puudega inimestele ööpäevaringseks elamiseks. Teenuste eest peab patsient tasuma omaosaluse, mis on maksimaalselt 3000 krooni kuus, ülejäänud summa maksab kinni riik.

- Hooldusravihaigla või -osakond - osutatakse õendusabi ja hoolekandeteenuseid. Ravi eest tasub haigekassa, mõni haigla võib nõuda patsiendilt omaosalust 25 krooni päevas. Järgneva hoolduse eest  ei tasu haigekassa ning maksmine toimub nagu üldhooldekodu puhul.

- Geriaatriaosakond - spetsialiseeritud aktiivravi osakond rohkete probleemidega eakate patsientide raviks, kust nad peaksid edasi suunduma hooldusravile. Eestis geriaatriaosakondasid pole.

Allikas: Maaleht


1. Kuidas olete aidanud vanainimest, kes kodus enam hakkama ei saa ja on ka üldhooldekodu jaoks liiga põdur?

2. Kui peaksite ise kunagi sarnases olukorras olema, millist lahendust tahaksite?

Anne Lukk Alatskivi valla sotsiaalnõunik

1. Psüühikahäirega vanureid polegi kuskile panna. Kui vanainimesel on näiteks Alzheimeri tõbi või dementsus, ei taheta teda kuskile võtta - ei üldhooldekodusse ega hooldusraviosakonda, erihooldekodud on aga noori täis.

Üht ajukasvajaga inimest pidime mitme hoolekandeasutuse vahet sõidutama ja nii tema elu kaks viimast nädalat möödusidki, ta ei pidanud enam lihtsalt vastu. Erihooldust vajavad vanurid on täiesti tähelepanuta jäetud.

2. Olen oma lastele öelnud, et kui mul vanas eas mõistust enam pole, leidku raha ja pangu mind hooldekodusse. Oma kodus elamine mõjuks teistele pereliikmetele väga väsitavalt.

Maret Lõhmus Kullamaa valla sotsiaalnõunik

1. Meil polegi päris selliseid vanureid olnud. Kellel on lapsed, need on nende juurde kolinud või on laps ise ema-isa juurde maale elama läinud. Sellist probleemi, et lapsed vanemate eest hoolitseda ei tahaks, ma ei mäletagi. Üksikud vanurid on ka ise hooldekodusse minna tahtnud, olen neil siis aidanud kohta saada, ehkki järjekorrad on pikad.

2. Kui ma igapäevaste toimingutega enam hakkama ei saa, ega mul siis hooldekodu vastu midagi ei ole. Mul on küll lapsed, aga ei taha neile koormaks ka jääda.

Anneli Kaasik Lohusuu valla sotsiaalspetsialist

1. Kui vanainimene vajab ravi, läheb ta Mustvees asuvasse hooldusravihaiglasse. Kui terviseprobleem on raskem, siis mõnesse aktiivravihaiglasse. Aga dementsetele on keeruline kohta leida - peame nad üldhooldekodusse panema, aga sel juhul on raske nii inimesel endal kui kogu personalil.

2. Nii kaua kui võimalik tahaksin kodus olla. Aga hooldustöötajat, kes kodudes abistamas käiks, meie vallas ei olegi. Siiani oleme naabrite ja lähedaste abiga hakkama saanud ning kellegi mure pole märkamata jäänud.