Foto: Sven Arbet

Ning kui nad Hollandi–Eesti mängu enne ignoreerisid, siis pärast Eesti esimest väravat kaikunud rõõmurõkatust enam kindlasti mitte.  Jah, jalgpall on müstiline mäng, ühelt poolt nagu labane palli tagaajamine, teisalt … pagan teab mis.

Peksa, ikka peksa

Enne mängu oli üldine arvamus, et saame järjekordselt ja haledalt peksa. Eesti jalgpall näis pärast vahepealset tõusuaega jälle olevat vajunud vanadele kehvadele positsioonidele.
Tallinna mäng pidi olema Hollandis saadud parajale 0:3 saunale ainult nukraks kinnituseks.
Mängu algus seda kinnitavat näiski. Oli neid, kes lahkusid teleka eest aparaati targu kinni klõpsamata, nii mõnigi aga jättis selle mänguga juba paarikümne minuti pärast ülbelt hüvasti.

Et mõni aeg hiljem oma tegu kibedasti kahetseda. Millal jälle niisugust asja näeb, et Eesti MM-valikmängudel maailma teise meeskonnaga kui võrdne võrdsega mängib ja isegi ootamatult võidu lävele satub!

Nii aga seekord läks. Telereporterid rääkisid ja karjusid otsekui “mehed metsast”, ebaprofessionaalse emotsionaalsusega ehk nagu suvaline teleka ees või tribüünil istuv kaasmaalane kunagi.

Üpris ära vajuti aga mängu lõpus intervjuu ajal mängu kangelaste Konstantin Vassiljevi ja Ragnar Klavaniga. Otse mängust tulnud higiseid vutimehi piinati lausa absurdsete ja sisuliselt korduvate küsimustega, mis kedagi eriti targemaks ei teinud.

Aga mõistame neid, atmosfäär oli lihtsalt selline. Hullumeelne.
Konstantin Vassiljev, meie oma venelane ja integratsiooni armsaim leidlaps, kõigi lemmik, on muidugi lugu omaette. Mees, kes lööb sääraseid uskumatuid väravaid, teenib leiba Venemaa isegi mitte keskmises klubis nimega Permi Amilkar.

Miks ta juba mõnes Euroopa tippklubis pole? Ehk hakkab see arusaamatu jää nüüd lõpuks liikuma. Kui need kaks suurmeistri väravat maailma tippmeeskonna vastu kedagi ei veena, siis mis üldse veenab?

Aga kindlasti jäid ilusad numbrid tabloole mitte ainult Vassiljevi jala läbi. Imeliselt hästi mängis kogu Eesti meeskond. See juhtub tavaliselt siis, kui meie sats n-ö otsast kinni saab, siis ei kõiguta meeste eneseusku enam miski. Kuigi tavaliselt oleme ikka olnud need, kes pärast esimest kerget eduseisu otsa käest annavad.

Kohtuniku kohkumine

Ometi pressis Hollandi meeskond viimastel minutitel väga kõvasti. Lootuses, et õnnestub mängu tulemusest ilmselt kohkunud ukrainlasest kohtunikult vähemalt penalti välja pressida.

Ning ülikogenud mansal see lõpuks meie ülimaks meelehärmiks õnnestuski. 2:2.

Käib neile eestlastele küll ja enamgi. Hollandi kaotus aga poleks paljudesse tähtsatesse peadesse kuidagi mahtunud. Üleilmse jalgpalli huvides jne. Suur ja väike. Kõva on kõva, ja pehme peab pehmeks jäämagi. 

Mõistagi ootavad meie positiivsete tunnetega laetud vutisõbrad nüüd imelisi asju edaspidigi. Ja miks ei peaks nad ootama! 

Aga olles näinud säärast mängu nagu äsja Hollandi vastu, suudame kindlasti ka mõned tagasilöögid libedalt alla neelata. 

Algul oli Eesti. Ja siis tuli vutt. Vutt ja Eesti – ei kao need enam kusagile.