Topeltmõrvar Rein Oruste maeti salaja nimetusse hauda Harju-Madise surnuaia lähedal, mida kutsutakse ka bandiitide kalmistuks. SVEN ARBET

1969. aastast peale Eesti NSVs enam kohtute mõistetud kõrgeimat karitust ehk surmanuhtlust täide ei viidud. Kui ENSV ülemnõukogu presiidium oli armuandmispalved rahuldamata jätnud, saadeti kurjategijad mahalaskmiseks Leningradi erikomandatuuri ning kuhu nende surnukehad seejärel pandi, oli riiklik saladus. Siia matmiseks ei toodud tagasi küll kedagi. Eesti taasiseseisvumine lõi ka selle üle 20 aasta toiminud süsteemi segi.

1991. aasta augustis ootas Leningradis oma kuritegeliku elu õhtukest julm topeltmõrvar Rein Oruste. Vaevalt oskas 18 ku­ritegu toime pannud mees 20. au­gustil isegi arvata, et Eesti parlamendi juhataja Ülo Nugise jõuline haamrilöök temagi väärituid elupäevi mõnevõrra pikendab.

Paar päeva pärast seda, kui Boris Jeltsin oli tunnustanud Eesti vabariigi taasiseseisvumist, saabus Leningradist meie siseministeeriumisse šifreeritud telegramm, milles anti teada, et Eestis on nüüd oma riik ja timukateenuse osutamine on lõpetatud. Saadagu ise hakkama.

Mängis vabadusvõitlejat

Leningradi mundrikandjad olid küllaltki ettenägelikud ja teadsid hästi, et paadunud kurjategijate leidlikkus on piiritu. Kujutage ette, kui Oruste oleks enne tulistamiskäsku oma naha päästmiseks silmakirjalikult karjunud “Elagu Eesti vabariik!” ja asi hiljem avalikuks tulnud. Juriidiliselt olnuks tegu teise riigi kodaniku hukkamisega, poliitiline vaht ning rahvusvaheline skandaal veel pealekauba.

Asi oli naljast kaugel. Vahe­peal vaimuhaigust simuleerinud Oruste otsustas seejärel hakata esinema vabadusvõitlejana. Ta esitas 29. oktoobril 1990 Patarei vanglavõimudele avalduse, milles nõudis enda esmajärjekorras vabaks laskmist 3. novembril ning sellesse kambrisse kommunistide paigutamist. Nii jäidki Leningradi ülemused hoolimata keelitamistest endale kindlaks: meie otsus on lõplik ja olgu mees siit minema viidud. Vastasel juhul teeme ukse lahti ja kadugu nelja tuule poole!

Vaevalt võis Oruste ette kujutada, et ta jõuab tänu augustisündmustele veel elusana Leningradist kodumaale tagasi, kuid nii see läks. Konvoi tõi mehe üle Narva silla tagasi ning siseminister Olev Laanjärve 3. septembril 1991 antud korraldusel algasid Patareis ettevalmistused kohtuotsuse täideviimiseks.

Eeluurimisisolaatori nr 1 (Pata­rei vangimaja) nõukogudeaegne ülem, siseteenistuse alampolkovnik Valeri Retškin oli murest murtud – oli seda nüüd veel vaja. Pole tingimusi, pole asjatundjaid ega kogemusi. Viimati paarikümne aasta eest siinmail timukatööd teinud mustlasest majorgi oli ammuilma kes teab kuhu rännanud.

11. septembriks jõuti niikaugele, et Orustele polnud määratud enam järgmist päeva näha. Vanglaülema kartused osutusid õigeks. Kui kurikuulus mustlasmajor tegi ammusel ajal oma tööd üksi, siis nüüd asusid Orustet hukkama neli sisevägede mundrimeest, verepritsmete eest kaitseks põlled ette sõlmitud.

Mitu kuuli lendas mööda

Kogemusteta mehed otsustasid miskipärast Oruste pikali murda ja alles siis tulistada. Surmamõistetu taipas kohe, et algamas on tema viimne võitlus, ning ta pani vastu, kuidas suutis. Läks rängaks rabelemiseks ning vastavalt seadusele vabariigi prokuratuuri esindajana kohal viibinud kinnipidamiskohtade järelevalve prokuröri Feliks Saareveti sõnul puhkes suur segadus. Kokku tehti neli pauku, mitu kuuli lendas märgist mööda.

Rein Oruste jäi esimeseks ja viimaseks surmamõistetuks, kellele mõistetud kohtuotsus vabaks saanud Eestis täide viidi. Ülejäänud surmamõistetud jäeti ootama aegade muutumist, mil surmanuhtlus Riigikogu otsusega kaotati. Kas selline otsus ikka vastas rahva õiglustundele või mitte, pole ilmselt raske ära arvata.

Valeri Retškingi tehti peatselt vanglaülema kohalt lahti, sest uute loosungite järgi oli saabunud platsi puhastamise ning puhaste poiste aeg. Kuid kas ikka oli, kui lisada, et uueks vanglaülemaks määrati kunagine

KGB-lane Raivo Allika? Toogi mees ei lahkunud hiljem sellest ametist mitte omal soovil, ent need on juba sootuks teised teemad.