Eesti lipp tuleb heisata vabariigi aastapäeval. Foto: Ago Tammik

Et lipp aja jooksul määrdub, kulub ja võib hakata narmendama, on paratamatu. Mida rohkem lippu väljas hoida, seda kiiremini see juhtub. Seetõttu kaotavadki esimesena oma kena väljanägemise just mastivimplid või -lipud, mis on koguaeg heisatud ning on tuule, päikese ja sademete meelevallas.

Kui pesemisega enam kangast puhtaks ei saa või kui lipp on katki rebenenud, värvitoonid tuhmunud või kangaservad narmendavad, siis tuleb lipp sündsal viisil hävitada.

Koledaks muutunud riigilippu ei ole viisakas heisata, aga seda ei tohi ka niisama prügikasti visata. Lipp on riigi sümbol ja selle väärikaks käitlemiseks tuleb lipukangas värvilaidude kaupa lahti lõigata. Kangatükid võib mitteavalikult põletada või panna prügikasti.

Pärnu linnavalitsuse heakorraspetsialisti Piret Unni sõnul sõltub nii lippude kui vimplite eluiga väga palju ka nende asukohast: mida tuulisemas kohas lipp või vimpel paikneb, seda kiiremini need üldjuhul läbi lähevad.

„Väga tuulisel ala võib vimpel minna läbi juba nelja kuuga,“ ütleb Unn.

Paremini ja kauem peavad vastu paksemast kangast lipud, mille alumine serv on tugevdatud lisaõmblustega. Õhemast kangast vimpel sobib tuulevaiksematesse kohtadesse ja madalamatesse mastidesse. Lippude ja vimplite eluea pikendamisele aitab kaasa see, kui need väga tuulise ilmaga alla võtta, sest näiteks vimplitel kipuvad otsad tuulega sõlme minema.

Neil, kellel on hoone juures lipumast või on plaanis see paigaldada, soovitab linna heakorraspetsialist jälgida, et masti kõrgus oleks majaga proportsioonis.

„Lipumasti kõrguse juures tuleb silmas pidada, et lehviva lipu või vimpli alumine äär peaks jääma 1 meetri võrra kõrgemale maja kõige kõrgemast osast. Enamasti on kõige kõrgemaks osaks korsten või katusehari,“ selgitab Unn.

Eesti lipu kasutamise, hooldamise, lipupäevade ja kõige muu riigilipuga seonduva kohta leiab informatsiooni Riigikantselei kodulehelt.