Erki Vaikre lõkketoidud Foto: Bianca Mikovitš

Tumedas metsas tõuseb lõkkesuits viirgudena õhku. Tuulehoog kannab laiali hõrku toidulõhna. Kaitseliitlane ja üleelamiskursuste juhendaja Erki Vaikre kisub lõkke kõrval põlvitades kaant vürtsikilu karbilt.

“Lõkkel küpsemine annab toidule täitsa teise maitse. Inimesed võiksid seda rohkem proovida!”

Pontsakad vürtsikilud lähevad restiga tulele küpsema.

Erki Vaikre on mitmekülgsete oskustega mees, kes vabal ajal toimetab-tegutseb loodusharidust väärtustavas MTÜs Estlander. Põhitöölt sõjaväelane, Maalehega metsas olles muinaskokk, kes vabal ajal viib koos teiste Estlanderi inimestega igal aastal hulga lapsi metsa ja sohu teistmoodi elu kaema. Annavad seal kätte räimed ja rõikad ning panevad kõvasti tööle. Täiskasvanutega tehakse aga lõkkel muinastoite ja vahel ka sepiseid.

“Me ei taha kedagi ehmatada või ümber kasvatada! Me soovime meenutada inimestele, millisest keskkonnast me pärit oleme, kus oleme liigina sündinud, üles kasvanud ja suureks saanud. See, et me oleme nüüd äkki linnakeskkonnas, ei nulli eelnenud 11 000 aastat!”

Lõkke kohal orgi otsas on kana. Selline paks, pruun ja läikiv. Lõhnab väga hästi.

“Ostad sellise kondise, tugevate kõõlustega supikana, pruunistad ja jätad nii neljaks tunniks lõkke kohale küpsema. Paks rasvane broiler laguneb laiali, aga supikana läheb pehmeks ja küpseb imehästi ära!”

Lõkketoidud ongi lihtsad. Aga aega peab olema.

Avalehele
7 Kommentaari
Loe veel: