“See oli tank! See oli ikka hirmus elukas!”

Seisame fotograafiga esmaspäeva õhtul Lääne-Virumaal Roela kandis koristatud nisupõllu kõrval, auto pargitud kõrval asuva maja porgandipeenra äärde. Kohalik mees Aare Veedla räägib eelmisel päeval samas kohas nähtud karust.

“Arvad, et karu tuleb täna õhtul siia tagasi?”

Veedla pööritab silmi. “Vaata,” näitab ta põlluservas praegu tühjana seisva maja poole. “Siin on aed puhta tühjaks tehtud ju! Punased sõstrad on ka kõik ära lutsutatud!”

“Karu töö?”

“No muidugi! Nad absoluutselt ei karda ju, käivad kus tahavad!”

Varitsus uut moodi

Otse Toompealt põllumeeste meeleavalduselt kingade ja pintsakuga tulnud fotograafile (ja mis seal salata, ka Maalehe ajakirjanikule) on see uudis.

Fotograaf teab, et tema kolleegid on öid karupildi pärast varjes küürutanud, pudelisse pissinud ja lõdisedes oodanud.

Ajakirjaniku teada on tavalised Eesti karud siiani omaette hoidnud ja inimestest kaarega mööda käinud. Ainult üksikud veidrikud kolistavad mööda tarusid ja vahivad marjulistega jultunult tõtt, teistele piisab kõvast kisast, et nad, ehmatusest kõht lahti, metsa pageks.

Üsna raske on uskuda, et karu tuleb kohta, kus kolm inimest räägivad juttu, mehed suitsetavad ja fotograaf kolistab tehnikaga.


Avalehele
18 Kommentaari
Loe veel: