Allan Kirtsi on käinud inimestel hambaid eemaldamas ka hooldekodus, aga nn hambabussi soetamine oleks tema sõnul liiga kulukas. Foto: Sven Arbet

Ehkki peamine takistus, miks inimesed hambaid ravimas ei käi, on selle teenuse kallis hind, leidub küllalt ka neid, kelle puhul on peamiseks takistuseks arstikabineti liiga kauge asukoht. Kuna paljudes piirkondades puudub ühistranspordiühendus suuremate asulatega sootuks või liiguvad bussid haruharva, võibki just see hammastele karuteene osutada.

Sellistes paikades võiks lahenduseks olla nn stomatoloogiabuss. See tähendaks statsionaarse kabineti eeskujul sisustatud väikebussi, mis sarnaselt autolavka, panga-, juuksuri- ja teiste teenusbussidega väisaks eelnevalt kokku lepitud kohti ning teenindaks kohalikke.

Meedikute hinnangul oleks selline buss maainimestele teretulnud.

“Kodukohta sõitev hambabuss oleks kahtlemata tore ja vajalik teenus,” tõdeb Tallinna Hambapolikliiniku peaarst Anne Männik, võttes seda öeldes mitmel oma kolleegil sõnad suust. “Aga kindlasti ei saa see olema lihtne ülesanne.”

Nõuded ja kulutused

Raskuste all peavad arstid silmas eelkõige seda, et niisuguse bussi sisustamine ja ülalpidamine on väga kulukas. ASi Medicum hambaarst Allan Kirtsi arvutab, et kui statsionaarse hambaravikabineti sisustamine võib minna maksma isegi kuni 65 000 eurot, siis bussi sisseseadmine kujuneks tublisti kallimaks.

“Et bussis kvaliteetseid raviteenuseid osutada, on vaja väga head tehnikat, mis on ühtlasi väga kallis,” nendib Allan Kirtsi. “Ja kuna maainimestel pole nagunii palju raha, ei saaks bussile kulunud raha tagasi teenida.”

Ka Viljandi Hambakliiniku juhataja Viktoria Härmik usub, et kulutused oleksid liiga suured ning bussi pidamine ei tasuks end ära. Tema hinnangul võib probleemiks osutuda ka patsientide leidmine.

“Asi ei olegi niivõrd ravi kättesaadavuses – pigem jääb ravi ikkagi selle taha, et teenuse eest tasumine käib inimestel üle jõu,” arutleb Härmik.

Anne Männik juhib tähelepanu ka sellele, et bussis hambaid ravides peavad täidetud olema ka kõik hambaravikabinetile ja patsientide vastuvõtule esitatud juriidilised ja tehnilised nõuded. Kindlasti peab seal olema võimalik teha röntgenipilti, pidada kinni hügieenieeskirjadest ning täita konfidentsiaalsusnõudeid.

Tartu Ülikooli Stomatoloogiakliiniku juhataja Mare Saagi sõnul oli stomatoloogiabussi idee ka 1990. aastate alguses päevakorras, ent siis jõuti järeldusele, et Eesti on liiga väike ja arstini jõudmine ei võta nii palju aega, et selline liikuv ravikabinet end ära tasuks.

“See teenus pole ka patsiendile odavam, sest lisaks seadmete kulule jookseb hinna sisse bussi amortisatsioon ja halduskulud,” lausub Mare Saag. “Ise ma ei riskiks sellisesse plaani investeerida, aga kui kellelgi on kuraasi, siis miks mitte,” lisab ta.

Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja kohusetäitja Heli Paluste peab stomatoloogiabussi mõtet huvitavaks ning leiab, et kohalikud omavalitsused võiksid võimaluse korral kaaluda selle teenuse toetamist.

Mis puutub riiklikust ravikindlustusest rahastatava hambaravi toetamisse, siis pole lisakulutuste planeerimine praegustes rahapuuduse tingimustes Paluste sõnul võimalik.

Puur kohvriga kaasas

Aga kuniks pole bussi, mis hambaarsti inimestele lähemale viiks, on mitmed tohtrid leidnud teise väljapääsu – nad võtavad spetsiaalse kohvrikese koos kokkupandava puuriga ning lähevad abivajajale otse koju.

Allan Kirtsil on aga hooldekodus hammaste eemaldamise, proteesijäljendite võtmise ning proteeside paigaldamise kogemus.

Ka Viljandi Hambakliiniku arstid käivad vajadusel kodudes, peamiselt liikumispuudega inimeste juures. Viktoria Härmiku sõnul saab kodus teha lihtsamaid toiminguid – ravimisest alates ja proteesimisega lõpetades.

Kaasaskantav puur jääb oma kiiruses kabinetipuuridest küll mõnevõrra maha ja ravimine on keerulisem, aga siiski võimalik, resümeerib Härmik. Paljude inimeste jaoks ongi ju see ainuke võimalus suu korda saada.