Igor Gräzini kõne kärbitud kujul:

Kui räägime kahe linna ühendamisest, siis peame meeles, et see pole absoluutselt mitte midagi uut. 750 aastat oldi ilma piirita, siis tõmmati pooljuhuslikult linn pooleks. Seega lihtsalt taastame midagi, mis siin alati on olnud.

Minu jaoks kõlab alati pisut ebaharilikult küsimus, et kuidas eesti ja läti kultuuri omavahel ühendada. Midagi erilist see pole, sest praktiliselt kogu eesti kultuur tuleb kunagiselt Liivimaalt, mille pealinn oli Riia. Eestlased said Riia pealinna all omale rahvuslipu, rahvushümni, grammatika, folkloorikogu, kõik esimesed ajalehed, kõik peamised kirjandusgrupid ja kunstikoolid. Kogu eesti kultuur tuleb ajast, mil elasime Riia pealinna all. Põhja-Eestist on eesti kultuur saanud Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli.

Kui Eesti väljapaistvamaid poliitikuid Jaan Tõnisson käis 1905. aastal välja idee Eesti rahvusriigist, ei osanud ta selle kohutavaid tagajärgi ette näha. Kui Tallinnas on SKP inimese kohta 110% Euroopa keskmisest, siis Valgas on see 51%. Kogu Eesti on patoloogiline moodustis, mis toidab Tallinnat.

Eesti ja Läti on euroliidus 14 aastat, aga pole suutnud luua raudteeühendust Tartu ja Riia vahel. Hiljutisel konverentsil Tartus kõlas peamine idee, et Tartu on Tallinna tagahoov ja jääb selleks alati, kui me ei muuda oma suhtumist ehk ei ühenda ennast Riiaga.
Kui end Riiaga ei ühenda, ootab Lõuna-Eestit Rail Balticu valmides karm tulevik.

Kuna europarlament on küllaltki igav koht, kus pole eriti midagi teha, siis tulin muidugi tagasi Liivimaa idee juurde, mille kunagi Eesti parlamendis välja pakkusin. Külastasin Euroopa Regioonide Komiteed. Olles endine kompartei funktsionär, oskasin ukselt uksele käia, kuni mind sisse lasti. Rääkisime komitee presidendi Karl-Heinz Lambertziga tund aega Valgast.

Nädal hiljem sain temalt kirja, mis ei tähenda, et ma olen tähtis, vaid seda, et temalgi pole palju muud teha, kui kirjutada kirju esimestele, kes uksest sisse astuvad. Ta ütleb, et põhimõtteliselt regioonide komitee soodustab selliseid asju. Komitee on loonud seesuguseks koostööks regionaalse koostööüksuse, European Grouping of Territorial Cooperation. Praegu on selliseid koostöövorme üheksa, näiteks Strasbourgi ja väikese saksa linna Kehli vahel. Võttis kaks aastat aega, et korda saada see, kas trammijuhtide load kehtivad ka teises riigis ning kes sellel kõigel silma peal hoiaks. Nüüd on asi klaaritud.

On ka Meuse-Rhine euroregioon. See on lähedane ühisele omavalitsusele. Igatahes härra Lambertz kirjutas sedagi, et on hulk probleeme ning sa pead neile otsa vaatama. Kõige tähtsam küsimus on maksustamine, sest peamine riigi suveräänsuse väljendus on oma maksustamine.

See on riigi õigus ja ma mõtlen, kas Riia ja Tallinn on oma õiguse äraandmiseks valmis. Esimene lahendus oleks see, et jätame Valga ja Valka vahele range piiri. Lätlaste maksud Riiga ja eestlaste omad Tallinnasse. Kuid see raha, mis tuleb kõiksugustest Euroopa fondidest, on ühises potis.

Samas polevat tema sõnul ükski takistus selline, mida komitee abiga lahendada ei saaks. Tuleb välja, et piirkondliku koostöö võimalused on alakasutatud.

Uus omavalitsus saab ka Euroopa Liidult tähelepanu. Just see, et tegu pole Valka ja Valgaga kahe eraldi linnana. See on üks omavalitsus, mis töötab Valga-Valka terviku huvides.

Tehniline mõiste Valgale-Valkale võiks olla Euroopa piiriülene omavalitsus Walk, european trans-border district Walk. Kui see luua eraldi seadusliku üksusena, siis see võiks olla Euroopa Regioonide Komitee järelvalve all.

Walki nimetusel on ajalugu. Seda on esimest korda mainitud 1290. aastal. Kuid kui inimesed ei taha, siis jumala pärast, ärgu kasutatagu. Olen nime poolt seetõttu, et see on neutraalne.

Kui samm-sammult ideed hakata ellu viima, on meil palju väikeseid vastikuid probleeme, aga ükski pole selline, mida ei saaks ületada.

Pole ühtegi seaduslikku takistust, mis ette jääks. Kuid idee on hull ja hirmus ning tekib küsimus, kas seda ikka tasub ette võtta. Minu vastus on "jah". Minule kui filosoofile on see lihtsalt väga ilus idee, seega miks mitte, võib-olla sünnib sellest midagi head. Midagi negatiivset ma asjas ei näe.

Püüame Kalev Lilloga läbi viia väikese avaliku arvamuse uuringu. Küsida Valga ja Valka inimestelt, kas neile see idee meeldib või mitte. Mis oleksid selles ühises omavalitsuses olulised elemendid? Arvan, et tulemus on jaanuari lõpuks valmis ja siis teeme rõõmuga 8. veebruaril 2019 ametliku esitluse.

Repliike regionaalarengu eksperdilt Rivo Noorkõivult

Kui tahame Gräzini ideed realiseerima hakata, peab meil asjast olema üsna selge kontseptsioon ning arusaamine, mida tahame saavutada. Kuid kui asja süveneda, näeb selles head potentsiaali.

Kontseptsioon on Valgale kasulik siis, kui hõlmab ka majandust. See annab võimaluse perifeeriat ümber mõtestada.

Kui tahame kahe riigi vahel koostööd teha, siis Valga on esimene ja parim koht, kus seda teha. Riikide huvi on oma majandust arendada. Kuid väiksed riigid peavad asjale lähenema nii, et piire pole. Kui tahad edukas olla, pead piirid lõhkuma.

Minu uuring näitab, et Eesti-Läti koostöö on väga nõrk, välja arvatud Valga-Valka. Piiri lähedal uurid, kas inimestel on kokkupuuteid lätlastega. Räägitakse, et seal käiakse tihti ning on sõpru. Inimesed, kes tegelevad koostöö- ja arengudokumentidega seda ei näe. Mida aga teha, et asjast oleks normaalne arusaamine ka kõrgemal tasandil?

Võimalikud koostöövaldkonnad on turism, tööturg, kauba liikumine, avalikud teenused, transport, haridus, keskkond, tervishoid, politsei, kiirabi, päästeteenused ja turvalisus. Enamikes neist valdkondadest valitsevad koostöö alal sloganid.

Viiakse küll läbi palju projekte. Midagi nendega tehakse, aga poole aasta pärast võid küsida, kus see organisatsioon on, mille lõite. See on kadunud.

Erasektor pole projektidesse kaasatud. Projektirahade eest tegutseb vaid avalik sfäär. Võib-olla oleks oluline võtta see vaev ning kaasata asjasse erasektor.

Seminar toimus Interreg Euroopa EPICAH toel. EPICAH projekt arendab koostööd ning kogemuste vahetamist 8 Euroopa piiriala vahel, mis on olulised kultuuri- ja loodusturismi sihtkohad.