Indiaanipealik kellakeeramisest: riidetükk ei pikene, kui selle ülaosast lõigatud tükk õmmelda alaossa!
Tänavu tähistab kellakeeramine väärikat 100. sünnipäeva, kuid just täna hakatakse Euroopa Parlamendis aru pidama, kas see mitte ära lõpetada. Väidetavalt võiks ainuüksi Eesti ettevõtted sellisel juhul säästa pelgalt ühe nädalaga kümneid miljoneid eurosid.
„Suveaeg kehtestati esimese maailmasõja ajal (1918. aastal USA-s – toim) kütuse säästmiseks, kuid täna on kellakeeramise peamiseks mõjuks unevõlg, mis laastab inimeste töövõimet vähemalt nädal aega,“ rõhutab karjäärivärava CV.EE ekspert Rain Uusen. „Kahju kasvab veelgi, kui arvestame juurde ka kellakeeramise ajal sagenevad haigestumised.“
Lisaks sellele, et inimesed peavad kellaseierid ringi sättima ja uue päevarütmiga harjuma, mõjutab kellakeeramine ka loodust. Vaid üks näide.
„2007. aastal nihutati USAs suvise säästuaja algus kolm nädalat varasemaks – märtsi algusesse, lõpp aga oktoobrist novembrisse.
Terane Arkansase osariigi elanik Connie M. Meskimen märkis kohalikule ajalehele saadetud kirjas, et 2007. aasta märtsi ilmastik muutus paugupealt sajandi kõige soojemaks: puud läksid varem lehte, maod ilmusid enne tavalist aega päevavalgele. Järgnes etteheide USA Kongressile – võiks enne pikalt mõelda, kui astuda uusi samme kliima inimtekkelise muutuse suunas!“ kirjutab klimatoloog Ain Kallis Maalehes.
Selle hüpoteesi vastased viitavad muidugi sõja-aastaile, kui kellad olid mõnel pool koguni kaks tundi ette lükatud, talved olid aga karmid. (Tegelikult oli külm vaid Ida-Euroopas, maakera tervikuna oli kõrge keskmise temperatuuriga.)
Üks indiaanipealik aga olevat nentinud, et säärase mõtte peale tuleb ainult valitsus – näiteks riidetükk ei pikene, kui selle ülaosast lõigatud tükk õmmelda alaossa!“
Ainuüksi tööaja raiskamine mittetöistele tegevustele kasvab kellakeeramise järgsetel päevadel umbes 20 protsenti, millele lisandub kehvem motiveeritus ja madalamad töötulemused.
„Eestis pole selle majandusliku mõju kohta väga põhjalikku analüüsi, kuid et meil töötab umbes 660 000 inimest, peame kellakeeramise negatiivset mõju arvestama mitte miljonites, vaid kümnetes miljonites eurodes,“ rõhutab Uusen.
Kui majanduslikku kahju saab hinnata suurusjärgu täpsusega, siis mõju enesetundele ja tervisele tajub iga inimene väga otseselt. Ja asi pole ainult enesetundes. Alabama Ülikooli uuringust on selgunud näiteks, et kellakeeramise järgsel nädalal kasvab infarktide arv lausa 10 protsendi võrra.