President alustas vihakõnega enne, kui ma olin saanud oma suu üldse lahtigi teha. Ta sõimas mu 1,3 miljoni inimese ees läbi ja mul on hea meel, et ta sellest kogemusest olulisel määral õppis. Kui vaatame, mis nüüd toimus, siis tegelikult rääkis president väga kaunilt ja ilusti, kuidas kõikidest inimestest, kes elus on väga palju vigu teinud, võivad saada ülilugupeetud poliitikud.

Ma ei varja üldse, et tegelikult sellel, mina ikkagi ütleksin et vihakõnel, oli sellele aastale vähemalt minu isiklikus elus suhteliselt negatiivne mõju.

See, kuidas Kersti Kaljulaid teid ametisse kinnitamisel kritiseeris, painas ja rusus teid siis kogu ministriaja?

24. veebruaril seisid ministrid kõik hommikul lipuheiskamisel Toompea lossi ees. President kätles seal ministreid. Ma seisin ka seal ja ta oli sunnitud seda tegema. Mu 18aastane poeg, kes oli mul kaasas, ütles pärast seda: „Issi! See pilk oli surmav!“

Siis ma sain aru, et sellist viha ühe suvalise kolumni pärast pidada aastatepikkuselt, selleks peab olema ikkagi erakordne meelekindlus ja vaimne jõud.

Elu jooksul on mind kritiseeritud väga palju. Kui teie kirjutaksite arvamusloo ja ütleksite, et riigihalduse minister ei saanud tööga hakkama ja isegi oli kaabakas, siis ei solvuks ma selle peale absoluutselt. Aga ma ei mõista, kuidas saab sellist andestamatust näidata ülaltpoolt alla.
Räägime nüüd veidi sellest, mis edasi saab, Keskerakonda jääte?