Ta ütleb ,et kui sooja veepinna kohal on külm õhumass, siis tähendab see labiilset kihistust ja vesipükside tekkimise võimalust, aga selleks on vaja konvektsiooni, millest annavad tunnistust rünk- ja rünksajupilved.
Vesipüks, maapüks ja tromb

Jüri Kamenik


Vesipükside tekkimise potentsiaali (tekkimise tõenäosust) hinnatakse Szilagyi vesipüksiindeksiga, mille arendas välja Kanada meteoroloog Wade Szilagyi, sest Suur Järvistu on vesipüksialdis. Indeks varieerub vahemikus -10st +10ni, kusjuures nullist suurem väärtus näitab vesipükside tekkeks soodsaid tingimusi.

Üpris harva juhtub, et pilvest hakkab maa poole laskuma keeris. See võib olla väga kitsas, aga ka räbaldunud ja väga lai. Pöörlemist võib, kuid ei pruugi märgata. Kui selline keeris ei lasku maa- või veepinnani, siis nimetatakse seda lehterpilveks (funnel cloud, tuba). Kui see aga kontakteerub aluspinnaga, siis peaks vee kohale tekkima pritsmetest pilv, maismaa kohale aga tolmupilv ja sel juhul on tegemist kas vesipüksiga, maapüksiga või tornaado ehk trombiga.

Kõikidel juhtudel nimetatakse säärast pilve ikka nimega
Cumulonimbus tuba
. Sealjuures on väga oluline mõista, et vesipüksi või tornaado puhul ei pruugi olla silmaga nähtavat „lonti“ aluspinna ja pilve aluse vahel. NB! Tornaado ja tromb on kattuvad mõisted.


Tornaadodeks loetakse ka vesipüksid ja maapüksid, kuid need kuuluvad mittemesotsüklonaalsete tornaadode hulka. Kohe seletan seda mõistet. Mesotsüklonaalsed tornaadod on üldiselt kõige ohtlikumad ja tugevamad. Nende teke on seotud rünksajupilve sees tekkiva spiraalse ja kallutatud tõusva õhu sambaga, mida nimetatakse mesotsükloniks (diameeter 2–10 km). Seda sisaldavat pilve nimetatakse ülirünksajupilveks (
supercell
).


Selle alla, tavaliselt keskele, võibki tornaado tekkida. Seda tüüpi tornaadoga on tavaliselt tegemist ka siis, kui räägitakse „halva ilma vesipüksist“ või „tornaadost vee kohal“. Purustused ja inimohvrid on seotud just mesotsüklonaalse tornaadoga. See võib olla väga võimas keeristorm, mis tekib tavaliselt väga labiilses, kuid tugevalt tuulenihkelises õhumassis. (Alates 1.02.2007 kasutatakse USAs ja alates 1.04.2013 ka Kanadas tornaado tugevuse hindamisel täiustatud Fujita skaalat EF0-EF5, kuid mujal maailmas endiselt vana Fujita skaalat F0-F5).


Samas on olemas ka madalatipulised ülirünksajupilved, mille tipud on vaid 5–6 km kõrgused, kui sedagi. Need ei pruugi isegi välke tekitada, kuid paljud erilised tornaadojuhtumid näiteks Suurbritannias ja vahest ka Eestis (nt 15.06.2004 Viljandimaal) on just selle nähtusega seotud. Sellisel juhul pole õhumass kuigi energiarikas (labiilne), aga kombineeritud tuulenihe on piisav.


Kui mesotsüklonit pole, siis tekivad maa- või vesipüksid (mittemesotsüklonaalsed tornaadod) vastavalt kas maismaa või veekogu kohal. Ilm on siis märksa rahulikum, kusjuures ei pruugi olla isegi mitte rünksajupilvi, kuid konvektsioon on vajalik. Nende teke on mesotsüklonaalsete tornaadode omast teistsugune: need moodustuvad näiteks siis, kui tõusev õhuvool haarab piirkihist endasse juba olemasoleva keerise, mis muutub püstteljeliseks .


Tõsiseid purustusi need tavaliselt ei tekita, sest nende tugevus on enamasti EF0-EF1, kuid tugevaimad on siiski küündinud EF3-ni. Maa- või vesipüksiga võivad kaasneda hoovihm ja äike, vahel isegi rahe. Teise võimalusena on pilvedes misotsüklon, mis on mesotsükloniga analoogne, kuid väiksem keerleva õhu sammas (diameeter alla 2 km). Mittemesotsüklonaalne vesipüks enamasti hajub, kui jõuab maismaa kohale.