Jüri läks nüüd päriselt ära
Teisipäeva hommikul veeres Jüri oma valge rattaga Tallinnas Veerenni ülekäigurajale rongiga ühel ajal ning sai hetkega surma.
Maaleht pidas Jürit omaks ja Jüri Maalehte. Toimetus on ääretult kurb, olles kaotanud oma tundliku hingega ulja sõbra. Sestap ei palunud me Jürist meenutusi väljastpoolt maja, vaid räägime temast ise, nii nagu teda tundsime ja nägime.
***
Elegants ja täpsus
Andres Eilart
Jüril oli komme raamatut lugedes sinna pliiatsiga jooned ja märkmed sisse tõmmata, et endale olulised kohad silma jääksid. Ta oli kiire lugeja ja märkija. Kord sai talle vahendatud raamat, mis polnud veel müügilegi jõudnud. Igaks juhuks ütlesin, et Jüri, ära sinna siis sisse joonista, anname puhtalt tagasi. Jüri tõi päev hiljem pliiatsiga üleni kaetud raamatu. Tükk aega mõtlesin, mida selle raamatuga teha. Jüri oli muretum.
Jüri oli vanakraamihull. Mina olen ka, aga mitte sellise… Imelikud riided, imelikud kellad, imelikud kotid, imelikud muusikariistad. Neid ta mitte ainult ei kogunud, vaid ka kasutas. Kott pidi alati kindla gabariidiga olema, et paar pakilist asja sisse mahuks — A4 ja midagi veel.
Ühele koosolekule sadas Jüri sisse, ise ainult susistades. Tema kuulsast diktsioonist polnud järel midagi. Selgus, et Jüril ei olnud suus mitte ühtegi hammast. Ta oli otsustanud oma hambarivi uuendada ja sealt alates tunneme tema kuulsat, säravvalget naeratust.
Jüri polnud kunagi haige. Ei mingit tüütut nohu vms. Ta ise rääkis kord, et puhastab oma lõõre isa Gunnari õpetuse järgi nõnda, et ajab kummilohvi ühe otsa ninast sisse ja teise otsa suust välja. Ma pole kindel, kas ta tegi seda tõesti või oli see lihtsalt üks süütu nali. Küll aga oli tema tervisesoovitus — pärast pesemist end mitte kuivatada.
Toimetuses seisab süntesaator, mille imeliseks ainuvalitsejaks oli Jüri. Ühel õhtupoolikul mõtlesin, et proovin ka paari klahvi klõpsida. Mina seda käima ei saanudki, kuigi olen kindel, et käisin kõik nupud läbi. Mina ei oska suuga pasuna häält teha, tema oskas väga kihvtilt.
Kui Jüri lapsi kantseldas, siis tavatses ta nende mähkmed möödaminnes ühe kindla bussipeatuse prügikasti sokutada. Ise veel muigas, et kindlasti mõeldakse, kes see veidrik bussipeatuse prügikastil kogu aeg potil käib.
Jüris oli alati elegantsi ja täpsust. Ei hilinenud ta kunagi kuskile. Ja pöörduda tavatses: “Sir!” Pöördumine, mis teise ikka kohmetuks teeb.
Aitäh Sulle, Jüri! Kõige eest.
Olin käesoleva aastasaja hakul just lõpetanud teenistuse ajakirjanduses, ajakirja Teater.Muusika.Kino peatoimetajana pealegi, ja arvasin, et sellest valdkonnast mulle igaveseks aitab.
Just siis tabaski mind Maalehe kirjastuse tolleaegse direktrissi ja muidu hea sõbranje Signe Siimu mürginool: “Mis sa uitad mööda võõraid saunalavasid!” Signe jutt oli muidugi pigem ülekantud tähenduses, aga jätkas ta pigem tõsisemalt: “Näe, Maalehel kultuuritoimetajat vaja. Mine vähemasti kandideeri. Ega keegi su häbist teada ei saa, kui ametisse ei pääse. Carpe diem!”
See viimane oli öeldud ladina keeles ja tähendab tõlkes, et kasutagu ma päeva.
Ma ei kavatsenudki tema märkusele reageerida. Kolm päeva ei kavatsenud. Neljandal kirjutasin avalduse. Käsitsi, sest kui arvutiklahve näen, jookseb niigi vähene mõte kinni rutem kui muidu.
Tol paberil olin vähemalt aus. Tunnistasin, et joon, suitsetan ega tea, mis asi on kultuur. Lohutusena lisasin, et tean selle eest neid, kes kultuurist midagi teavad.
Peatoimetaja oli tookord Peeter Ernits, mu vana erakonnakaaslane kuningriiklaste parteist. Sellest võib aimata, et korruptsioon, vähemalt korporatiivsus, lokkas juba siis.
Ernits kutsus mu välja. Kõrvadega kuulas, silmadega luges midagi arvutist. Võimekas mees, noh! Muuseas, ongi võimekas. Üks väheseid, kellel lauasahtlis punaste kaantega venekeelne tõend, et ta on lõpetanud ametlikud nõiakursused ja evib vastavaid võimeid!
Koht oli äge ja rahvas rõõmus
Mis täpsemalt mulle saatuslikuks sai, ei teagi, aga tööle mind võeti. Ega ma kahetsegi. Koht oli äge ja rahvas seal kohal rõõmus. Kujutage ette, kuue minuti kaugusel linnasüdamest, Falgi tee languse lõpus. Neli puumajakest. Platsiga keskel, justkui ameerika kolonistide rändlaager 300 aastat tagasi.
Kui õue astusid, paistis silma Pikk Hermann, Eesti kõige tähtsam lipp tipus lehvimas. Õhtuti, kui rolleriga kodu poole sättisin, lasti tihti samal ajal ka lipp mastist, siis veel laulu “Mu isamaa armas” saatel. See on nüüdseks küll asendatud Koidula ja Ernesaksa palaga “Mu isamaa on minu arm”, mis muide, ei takista tol rahvalikul laulul siiani olemast ühe kauge riigi hümn. Nii et koju sai sõidetud Mikroneesia hümni saatel, mida laulu “Mu isamaa armas” viis toona oli.
Olen Maalehele teinud kõige muu hulgas olulist kahju. Kakskümmend tuhat Eesti krooni vähemalt. Poole sellest summast maksis Casio klahvinstrument, mida peale minu toimetuses keegi mängida ei viitsi, seega puhtalt eralõbu.
Teine kümme tuhat läks veel rohkem nihu. Täpselt nii palju maksis hiinlaste tõeline sitanikerdis, väntadega elektrimopeed. Selle euroopastamiseks kulus kindlasti veel sama suur summa, aga praeguseks on see kõigele vaatamata igal Maalehe laadasimmanil kõigile vaadata, sõitmine ei ole soovitatav...
Kes sai üle koera, saab ka üle kurgi
Kala otsib, kus sügavam; inimene, kus madalam. Et nina vee peale jääks. Nina ongi vee peal. Siiani antakse toimetuses tasuta piima, vett ja vilet. Tihti toovad heausksed maainimesed meile omavalmistatud toiduaineid. Needki ei jää kauaks kuivama...
Arvan, et mõnel noorukesel vast valmis küpsetatud ajakirjanikuhakatisel veaks vägagi, kui ta siia tööle satuks. Ei peaks häbenema lehe nime, seltskonda ega muud. Palga kohta ei oska öelda.
Lohutuseks võin tulijale tsiteerida Maalehe “Naeri” naljanurgas ühe Eesti prokuröri julgustust: “Kes on saanud üle koera, saab üle kurgi ka.” Ja veel: midagi suurt saab ju armastada kaht moodi – seda tehes ja/või seda tarbides.
Töökohad on praegu täis, aga küll siis mõni vanem märkab eest ära minna. Näe, ise ka juba üle 60.
Tekst ilmus 2012. aastal avaldatud Maalehe juubeliraamatus “Neljapäeval näeme. 25 aastat head Eesti lehte”.
Kui ma Maalehte tegevtoimetajaks tulin, tegi Jüri mulle selgeks, mis asi paneb toimetuse inimestel silmad särama. Õigemini, kes – see oli Jüri. Temaga saabus rõõm. Kui keegi oli väsinud või tusane, siis Jüri hoidis kätt või mudis pinges õlgu. See lugude lõputu varasalv, naljad, mõttetarkused ja muusika...
Jään igatsema tema laupäevaseid telefonikõnesid, et panna mind proovile tema mälumängu järjekordsete nutikate küsimustega.
Nagu ta ise ütles: “Ega mina ei käi Maalehes tööl. Ma tulen siia ikka inimeste pärast.” Piisas, et ta tuli, kas või korraks, ja ruum sai teda täis.
Iga kollektiiv vajab ühte säravat Jürit. Maalehel oli see õnn olla koos Jüriga.
Eakam ajakirjanik Ülo Kalm on tulnud Tallinna tänavaliiklusest Maalehe vaiksesse koridori Pro Kapitali maja neljandal korrusel.
Mõõdukal sammul kõnnib ta oma töölaua poole, kui äkki antakse tema selja taga signaali. Ülo ehmub, põikab kõrvale ning Jüri Aarma sõidab elektrilisel motorolleril segamatult oma töölaua poole.
Nimelt oli tema eelmine sõiduriist parklast ära varastatud ja nüüd tegi Jüri nii: sõitis rolleriga liftini, liftiga neljandale korrusele. Edasist te juba teate...
Jüri astus alati rõõmsa hooga toimetusse sisse, nii et hetkega sai kogu ruum teda heas mõttes täis. Kõigepealt vali, naeratusega ingliskeelne “Hi!” kõigile ja siis sammus ta veel omakorda mitme laua juurde ning tervitas kolleege ükshaaval.
Pärast toimetuse remonti – kolisime tagasi detsembrikuus – sai temast minu lauanaaber, ning kuna Jüri suurt sõprust arvutiga ei pidanud ega plaaninud seda ka süvendada, palus ta nii mitmelgi korral abi seal mõne vajaliku toimingu tegemiseks. Aitaks teda tuhat kordagi veel, kui…
Ehkki paljud mäletavad Jürit laulmas “Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat…”, siis seda laulu ta kategooriliselt keeldus uuesti esitamast. See-eest oli nõus laulma igasugu muid laule. Lihtsalt niisama, keset päeva, ei pidanud pidu olema ega midagi, sest süntesaator on toimetuses ju täitsa olemas.
Põnevaid mälumängu küsimusi armastas ka meilt ka küsida. Just seeläbi tean, et hobukastani õisik on türss ja et Eestis on 2222 meresaart.
Tulin Maalehte tööle alles hiljuti. Jüri astus esimesena ligi, et anekdooti rääkida ja julgustada, et kui kunagi oli kolleegide seas ka mõni mölakas, siis enam seda muret pole. Lugesin tema hoogsaid intervjuusid ning süvenes mõte, et vaat nii võiks osata.
Vaatasin Jüri sammu, silmavaadet ja suuvärki ning järeldasin, et mitte kuidagi ei seleta seda ära. Pärast püüdsin nii mõnegi sõbra abil läbi närida, et mis eriline inimeseloom ta on. Polegi ette sattunud teist, kelle vaatlemisest nii suurt rõõmu tunneks.
Kui pealinna juhtusin, oli vahel mõttes mõni kont, mille võiks naljaga Jürile pureda anda. Iga teise puhul tead ette, mis moel öeldule reageeritakse, aga tema puhul mitte kunagi. Lajatas teravalt. Kiiresti järeldasin, et proovida tasub, aga Jürit provotseerida ei saa. Tal oli elamise kunst nii hästi käpas.
Kultuurist ei tea ma suurt midagi, aga tunnen päris palju inimesi, kes oskavad nendel teemadel huvitavalt rääkida.
Midagi niisugust ütles Jüri, kui ta Maalehte tööle tuli. Sõna-sõnalt seda kuulutamist ma muidugi ei võtnud, aga tundsin, et usaldus oma uue kolleegi vastu kasvas küll. Ja seda usaldust Jüri ei petnud kunagi. Kui ütles, et teeb, siis tegi ära. Mitte kunagi kuidagimoodi, vaid pea alati omamoodi.
Eriti hakkas Jüri n-ö oma käekiri silma, kui intervjueeritav kippus kidakeelseks jääma. Siis andis Jüri vastusest pikemate ja puändikate küsimustega kogu loole vunki juurde.
Jürile ei meeldinud oma tekste arvutisse sisestada. Ütles ikka, et hakkab seda tegema kohe, kui on leiutatud nii tark arvuti, mis vabastab ta tüütust klaviatuuril toksimisest. Seni aga – minu teada vabastasid oma isa sellest tüütust tegevusest tütar Roosi-Mae ja poeg Kiur.
Ning kui nemad ei saanud mingil põhjusel appi tulla, oli veel üks võimalus. “Ma kirjutan saksa tähtedes” või “Ma kirjutan ruunimärkides, kas sobib?” pakkus Jüri päris tihti välja.
“Jah!” vastasin alati. Sest võimatu oli Jürile ära öelda.
Olin jõudnud Maalehes töötada täpselt pool tundi, kui Jüri minuga tutvuma saabus ning näitas, kuidas tühja veinipaki sisu saab padjaks puhuda. Et siis kohe hea võtta, kui patja vaja on. Alus tormiliseks sõpruseks oli loodud.
Ajaga sain teada, et ta ei liialda, kui räägib oma kehvast orienteerumisoskusest – püha taevas, meil õnnestus Maalehe Pobedaga tema juhendite järgi liigeldes Lasnamäe kanalissegi ära eksida! Ja avastasin, et Jüri üks suuremaid hirme on see, et teda võidakse pidada eneseupitajaks. Upitamiseks ja eputamiseks pidas ta muuseas ka seda, kui tuntud näod keeldusid otsese põhjuseta intervjuudest. “Las mu kunst räägib minu eest,” nähvas Jüri siis, olles veendunud, et neil, kes on olnud edukad tänu rahva toetusele, ei ole õigust peitu pugeda.
Mitmed intervjuud tegime Jüriga kahasse. Koos oli toredam, lisaks pääses Jüri vihatud arvutitööst ja sai mõnuga keskenduda küsitlemisele. Ta küll heitis ette, et kipun tema nalju välja jätma ja küsimusi lühendama; mina jälle õigustasin end sellega, et intervjueeritav peab ka natuke sõna saama...
Viimase ühise intervjuu tegime eelmisel reedel Tanel Padariga. Leiate selle siit lehest täpselt nii, nagu Jüriga sellele esmaspäeva õhtul koos punkti panime.
