Mis piima ja selle joojatega siis õigupoolest lahti on? Küsidagi on seda keeruline, sest küsitakse vastu, et miks Maaleht sellise lollusega üldse tegeleb ja põllumajanduse lipulaeva – piimandust – rünnata tahab.

Mitmed toitumise asjatundjad ja ka arstid ei soovi aga hinnata piimatoodete mõju inimese tervisele, öeldes, et tegu on laiema teemaga, mille käsitlemine võtaks palju aega ja vääriks teadustööd.

Vastuolusid on veelgi: kui vaadata statistilisi andmeid, on piima kvaliteet ja töötlemistingimused aastate lõikes ainult paremaks läinud. Samas on üha enam neid lapsi ja täiskasvanuid, kes hoiavad näpud pakipiimast eemal, mahepiima aga joovad ja kiidavad.

Tehnikaülikooli toiduainete instituudi toiduteaduse õppetooli emeriitdotsent, toitumisteadlane Tiiu Liebert ütleb, et samuti, nagu võib internetist leida väiteid, et piim on mürk, leiab samu hoiatusi ka liha, suhkru ja mõne teise toiduaine kohta.

Iseasi, kas kõike ka uskuda maksab.

Joob ja annab teistele

Seda, mis piima sees on ja kuidas see sinna saab, teavad väga hästi maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi söötmise osakonna töötajad.

Osakonna juhataja Meelis Ots ütleb, et tema ise joob päevas liitri pakipiima ning soovitab seda ka teistele.

Rääkides Harvardi uuringust, mille Adik Levin välja toob, ütleb Ots, et arengumaades, kus piim kasutatakse enda tarbeks ning lehmadele pole suurt midagi süüa anda, võib lehmade laktatsiooniperiood olla tõesti nii lühike.

“Eesti on väga õnnelik maa, sest me saame juua naturaalset, mitte pulbrist tehtud piima. Kuigi meie lehmade laktatsiooniperiood on keskmiselt 305 päeva, ei sisalda nende piim midagi sellist, mis oleks pikemas vaates inimesele kahjulik,” ütleb ta.

Mingeid erilisi lisandeid lehmadele sööta ei saa, see on reguleeritud ja tuleks proovides kiiresti välja. Veel vähem on võimalik suunata töötlemisse antibiootikume saanud lehmade piima, sest iga partiid kontrollitakse.

“Jutud lisanditest on tugevasti liialdatud. Lehmapiimas on ju ka kasvuhormoon, täiesti looduslik ja mõeldud vasika jaoks, meie seedime selle lihtsalt valguna ära,” ütleb Ots.

Kui lehm sööb midagi toksilist, annab see pigem tunda lehma enda tervises kui et piima kvaliteedis.

Viimast ei pigistata

Kõige paremini näitab Otsa sõnul lehma tervist somaatiliste rakkude arv, mida kontrollitakse pidevalt. Eestis on selle näitajaga kõik väga hästi ning pole põhjust arvata, et lehmadele kuidagi liiga tehakse ja neist viimast välja pigistatakse.

Lehmi ongi aretatud andma rohkelt toodangut. Ka Eesti ühelehmapidajate Mustikud peavad lüpsmises pausi vaid paar kuud.

Paljud inimesed kiidavad mahepiima, kuid Ots leiab häid sõnu just pakipiimale.

“Kui on selline oma lehmapidaja, keda usaldad, siis on see väga tore. Isiklikult mina arvan aga, et pastöriseerimine on üks hea asi ja ise eelistan kuumtöödeldud piima,” märgib ta.

Lastearst ja dietoloog Külli Mitt ütleb, et kui laps on allergiline lehmapiimavalgule, siis pole mingit vahet, kas tegu on mahepiima või poepiimaga. Valk on ju ikka valk ja selles on palju eri fraktsioone.

“Võimalik, et pastöriseerimise käigus lõhustub just see valguosake, mis allergiat tekitab ja nii võib töödeldud piim osutuda osadele allergikutele isegi ohutumaks,” pakub ta.

Lehmapiimavalgu allergia on küll üks sagedasemaid imikutel ja väikelastel esinevaid allergiaid üldse, kuid reeglina kasvab suur osa lastest aastaseks saades sellest välja.

Ärge minge liiale!

Mitt ütleb, et on tõesti kuulnud selliseid müüte, kuid pole neil mingit alust leidnud.

“Kui lapsel pole allergiat või valgutalumatust, siis ma ei leia põhjust tema menüüst piimatooted ära võtta. Millega siis asendatakse kaltsium? Samuti vajab laps valku ja ka see tuleks millegagi asendada.” Kuidas mõnd toitumisraamatut lugenud inimesed seda teha oskavad on omaette küsimus.

Ka Tartu Ülikooli arstiteaduskonna emeriitprofessor ja meditsiinidoktor Selma Teesalu soovitab lauda mitte piimast puhtaks lüüa – ning ei tee seda ka ise.

Kuid Adik Levini hoiatust tuleks tema hinnangul tõsiselt võtta. “Ma pole oma loengutel veel näinud inimest, kes ütleks, et tal on kartuli vastu allergia, lehmapiimatalumatusest aga kuuleme küll,” märgib ta.

Leidub neid, kes ei talu töödeldud piima, kuid võivad tarbida mahepiima. Samuti on Teesalu kohanud inimesi, kelle liigesevaevused taanduvad, kui menüüst jäävad ära lehmapiimatooted. Viimasel juhul võib põhjus olla geneetikas.

Sellele, miks mõned inimesed ei saa juua pakipiima, on Teesalu sõnul eri põhjuseid. “Toit ja toidukvaliteet on XXI sajandi meditsiinis kõrvuti geeniuuringutega kõige olulisemad. Väga oleks vaja uuringuid, milline on meie Eesti lehmade piima koostis ja kvaliteet, mujal maailmas tehtud uuringud meid ei aita,” toetab ta Levinit.

Eestlaste toidulaual on piimatoodetel koht ka praegu, vaatamata tõsiasjale, et leidub inimesi, kes neid ei talu.

Teesalu sõnul on kord juba läbitud aeg, kus Soomest alanud laktoositalumatuse hoiatust võeti nii tõsiselt, et piimatarbimisest loobuti. Kaasa tõi see ulatusliku osteoporoosipuhangu kogu Euroopas ning piima toidusedelisse tagasi saamine nõudis Eestiski kõva pingutust.

“Äärmuslikke soovitusi ma ei poolda,” märgib Teesalu. “Ei saa väita, et näed, see inimene on alati piima joonud, kuid tal on ikkagi luudehõrenemine. Kaltsiumi omastamisel võib olla veel väga palju isikupäraseid põhjuseid ja siin me jõuamegi taas olulise juurde – ideaalis peaks arvestama iga inimese geneetikatja talle sobiva kvaliteediga toitu.”

Eesti Piimaliidu juhatuse tegevdirektor Tiina Saron ütleb, et senised uuringud pole tema teada näidanud mingit vahet tavalehmade ja mahelehmade piima koostises. “Piima kvaliteet on igapäevane teema ja sellega tegeletakse pidevalt,” ütleb ta. Seda, et meil müüdavas piimas võiks olla inimesele kahjulikke aineid, ei saa Saroni kinnitusel kuidagi uskuda. Vastupidi, piim on inimesele igati kasulik toiduaine.