Kalapoes näkkab karpkala kindlasti
Karpkalad on Aasias jäädvustunud mitmetes sümbolites. Näiteks Hiinas peetakse karpi sihikindluse, visaduse, vapruse ja edukuse kehastajaks, seevastu Jaapanis sümboliseerib karpkala julgust ja vahvust. Viimasel juhul on uskumused leidnud konkreetset tuge veteelaniku turvist meenutavast soomusrüüst, mis sarnanes kas sõjamehe kaitserüüga või draakoni soomuskattega.
Mitmes Aasia riigis usutakse veel, et karpkala on ka kannatlikkuse, otsustusvõimelisuse ja pikaealisuse sümbol. Ka sellel uskumusel on reaalne bioloogiline tagapõhi, sest vanimate karpide eluiga küünib looduses mitmekümne aastani.
Antiikajal levis Rooma ülikute seas tava nautida toretsevaid ja pillavaid roogi, mis olid valmistatud eriliselt nuumatud karpidest. Samuti pärineb sellest ajast kuulus antiikne kõnekäänd kalasöömise kohta: “Neetud olgu kala kolmandas vees!”
Selle kohaselt esimeses vees kala elab, teises vees teda valmistatakse, aga kala söömisel vett peale juua ei tasu. Kala kõrvale sobib vein.
Antiik-Roomas oli aujärjel lausa eriline kalapäev, mis pühendatud armastusjumalanna Veenusele. Usuti, et rohke kalasöömine virgutab suguiha, kusjuures uskumuse kinnituseks viidati kalade, eriti karpkala suurele viljakusele.
Ka nüüdisajal ringleb karpide söömise kohta mitmeid uskumusi. Näiteks Itaalias peetakse karpkala eriti sobivaks toiduks armunutele, prantslased aga usuvad siira otsekohesusega, et sage karpkala söömine tõstab mehelikke võimeid, seevastu Aasias usutakse, et kaks erisoolist karpkala sümboliseerivad armastajapaari.
Isegi karpkala ladinakeelne teaduslik nimetus omab seost viljakusega, kuid see tuleneb arvatavasti suurest munarakkude hulgast, mida emane karpkala kudemisel väljutab. Viimase aja uskumustest on levinud seegi, et karpkala suured soomused tõotavad omanikule rahaõnne.
Ammune kasvatuskogemus
Hiinas alustati nende kalade teadlikku kasvatamist juba V sajandil eKr, tegu on maailma vanima kalakasvatusharuga. Antiikajal olid nuumatud karpkalad juba tuntud ka Rooma impeeriumis ja sealt levis karpide kasvatamine tasapisi naaberaladele.
Keskajal andsid suure panuse karbikasvatuse arendamisse kloostriasukad. Põhjuseid selleks oli mitu. Esiteks, enamiku kloostrite juurde kuulusid madalad tiigid või vallikraavid, mis sobisid vastupidavate, vähenõudlike ja soojalembeste karpkalade elupaigaks.
Teiseks, kalakasvatus andis ka arvestatava toidulisa kloostrielanike toidulauale.
Kolmandaks, erinevalt neljajalgsete lihast, mida mungad üldse süüa ei tohtinud, kehtisid kloostrielanikele kalasöömise kohta tunduvalt leebemad eeskirjad. Kalade sobivust askeetide toidulauale põhjendati nii nende elupaigaga (jahe vesi) kui ka madala kehatemperatuuriga (kõigusoojasus).
Eestisse jõudis karpkalakasvatus XIX sajandi lõpus.
Toekas suutäis
Et kellegi nuumamine seostub eeskätt rasvasusega, siis vaatamegi kõigepealt, kui palju karpkalades rasva on. Tegelikkuses on kasvandustest pärit loo peategelastes rasva vaid veidi üle 10%. Poes müüdavad ühe-kahekilosed karpkalad erilise rasvasusega ei hiilga. Põhjus on selleski, et hästi toitunud karpkalal koguneb enamik rasva hoopis kehaõõnde sooltoru ümber ja need rasvaklombid visatakse rappimise käigus tavaliselt minema.
Karpkala rasvalise koostise kiituseks peab ütlema sedagi, et selles on enam-vähem võrdselt esindatud nii küllastatud kui ka mono- ja polüküllastamata rasvhapped. Rasvasusega haakub ka kolesterooliprobleem, seda ühendit on karpkalas siiski keskmiselt 60–70 milligrammi sajagrammise portsu kohta.
Rasvadest rohkem on karpkala lihas hoopiski valke, mille sisaldus küünib 17–18%ni. Võrreldes rasvasisaldusega, varieerub karpkala liha valgurikkus väiksemal määral. Selle uimelise veteelaniku valgud on meile kui sööjatele ka soodsa aminohappelise koostisega, sisaldades eriti rohkelt leutsiini ja lüsiini, mis mõlemad on inimese jaoks asendamatud aminohapped.
Süsivesikuid on karpkalades suhteliselt vähe, ehkki talvitumisperioodi eel koguneb nende kalade maksa ja lihastesse mõnevõrra glükogeeni.
Kaloreid sisaldab karpkala mõõdukalt, sajagrammine lisanditeta fileetükk annab sõltuvalt rasvasusest sööjale 100–150 kilokalorit.
Mineraalühenditest on tiigielanikus rohkelt fosfori-, magneesiumi-, kaltsiumi- ja kaaliumiühendeid. Mikroelementidest paistab karbiliha silma raua- ja tsingisisaldusega. Karpkala söödavas osas on ka mitmeid vitamiine, neist tasub esile tõsta eeskätt B-rühma vitamiinide hulka kuuluva foolhappe arvestatavat sisaldust. Samas leidub toores karbilihas tiaminaasi – ensüümi, mis lagundab vitamiini B1.
Meelehärmi võivad tekitada suured kaod kala puhastamisel. Juhul kui karpkala töödeldakse rümbaks, langeb kadude arvele ligi kolmandik algsest kaalust. Filee valmistamisel on kaod veelgi suuremad.
Söögivalmistusviiside suhtes on loo peategelane üllatavalt leplik. Teda võib keeta, täita lisanditega ja hautada, praadida, marineerida, suitsutada, sütel grillida, ahjus küpsetada jne. Lähenevate jõulude eel tasub teada sedagi, et paljudes Kesk-Euroopa maades on karpkala traditsiooniline jõuroog.
