Veel üks näide. Vanem daam Nõnovalt soovib minna Kubjale arsti juurde. Kui ta otsustaks minna rongiga, peaks ta kõigepealt kõndima rongipeatusesse, sõitma Võrru, kõndima veel omajagu linnaliini bussile ja pärast sama teekonna tagasi. Sellise reisi maksumus (maksumaksjale) on kokku sadakond eurot. Aga lihtsam oleks nii: daam helistab omavalitsuse sotsiaaltöötajale, kes sõidab elektriautoga tema ukse ette, viib ta haiglasse ja toob pärast tagasi. Reisi maksumus umbes viis eurot pluss paar tundi sotsiaaltöötaja aega.

Põhimõtteliselt saavad Lõuna-Eesti ettevõtted ka praegu raudteel kaupa vedada kui vaja, sest kaubaveol ei ole kiirus nii olulise tähtsusega. Küsimus on mahus – kui palju on sealkandis ettevõtteid, mis suudaksid korraga näiteks 30 vagunit täita? Kui vähem, siis on see neile endile lihtsalt väga kallis.

Veel üks näitlik võrdlus. Mis oleks Võru külje all paiknevale talumajapidamisele mõistlikum – kas laadida köögiviljakoorem autole, viia Võru rongijaama, ladustada sinna, tõsta hiljem rongile, Valgas maha laadida ja siis poodi viia. Või oleks mõistlik kohapeal auto täis laadida ja viia otse Valka poe ukse juurde.

Pikemat lugu rongiliiklusest loe 9. novembri Maalehest.