Kirke ja Roosmarii Foto: Jane Üksik

Eelmisel kevadel said Hiiumaa ametikoolist tunnistuse ajaloo noorimad õppurid – kaks veidi alla aastast tüdrukutirtsu. Nendega koos said lõputunnistuse mõistagi ka emad, floristi eriala õppurid Kirke Olt-Puu ja Hebe-Kai Kann.

Ei saa öelda, et ametikoolis poleks enne lastega õppureid nähtud. Ikka on, ja mida aeg edasi, seda rohkem. Kuid see, et tillukese inimese kõrvalt mitu aastat kestvas õppes ka lõputunnistuseni jõutakse, nii väga igapäevane polegi. Kirke ja Hebe-Kai, titad kaenlas, suutsid meelde jääda tervele ametikoolile.

Naised ise ütlevad, et “ei midagi erilist.” “Kuid enam ma laste kõrvalt õppima minna ei jaksaks,” lisab Hebe-Kai. Küsimuse peale, et kui kool läbi, siis kas nüüd kergem, hakkab naine naerma. “Nüüd tuleb väikeste laste kõrvalt tööd teha, sageli hiliste öötundideni välja,” ütleb ta.

Kirke tahtis lilleseadmist õppima minna juba kümne aasta eest. Kuid kuidas seda teha kahe lapse ja kella 23ni kestvate tööpäevade kõrvalt?

Elu läks nii, et vahepeal tuli töö pärast perega Soome asuda. Ja et naastes naisel töökohta polnud, tundus aeg olevat igati sobiv, et lõpuks ometi ametikooli astuda.

Kirke on alati tahtnud floristiks saada. Kõik tema lillepeenrad on laitmatult korras ja poekeses, kus ta varem töötas, kippus ta ikka lilli seadma. Perekonna viga – ka ema õppis ilutaimedega ümber käimist, väike Kirke piidles suure huvilisena kõrvalt.

Naine oli just innukalt õpinguid alustanud, kui tuli teadmine lapseootusest. “Kartsin, et kuidas ma hakkama saan. Mees oli Soomes tööl, mina üksi kahe lapsega kodus ja siis veel kool,” meenutab ta. “Samas ma teadsin, et kui nüüd pooleli jätan, ega ma siis rohkem tagasi tule. Õnneks ootas kursuselt ka Hebe-Kai last. Hebe-Kai ütles, et lähme, lõpetame! Muidu ma poleks jäänud.”

Hebe-Kail oli väikese lapse kõrvalt koolis käimise kogemus juba olemas. Enne, kui ta 2014. aastal floristiks õppima läks, õppis ta kaks aastat samas koolis maastikuehitust. “Väike poeg oli sageli tundides kaasas, kuni haarama, liikuma ja segadust tekitama õppis, siis tuli hoidja leida,” muigab ta. Lilleseadjatel on ümberringi kraami, mis võib kummuli minna, murduda, kätte lõigata jne.
Hebe-Kai ja Adele.
Foto: Jane Üksik

Nii ei käinud kordagi naise peast läbi mõte kooli pooleli jätmisest, kui selgus, et väiksest perepojast saab peagi suur vend.

Sel ajal elas pere veel Tallinnas. Et aga õpiti tsükliõppes, mis tähendab koolis kohapeal olemist igas kuus ühe nädala, andis eluolu ema õpingute järgi korraldada. “Õnneks on tütar rahulik laps, lasi emal koolis käia,” ütleb Hebe-Kai.

Hiiumaa ametikoolis on ikka mõni lapsevanker koridori peale pargitud või põnn põrandal ukerdamas. Nii ei vaadatud viltu sellelegi, kui kaks tulevast floristi enam-vähem ühel ajal oma väikeste titadega õppetööle ilmusid.

“Kursusekaaslased olid väga toetavad. Kui näiteks keegi sai töö varem valmis, võttis ise lapse sülle ja siis sain mina ka rahulikult ära lõpetada,” toob Kirke näite.

“Kuni laps on tilluke tita, pole mingi probleem koos koolis käia. Vaat kui liikuma hakkab, siis läheb raskeks,” lisab Hebe-Kai. “Aga eks tuli ikka aeg-ajalt klassist välja last rahustama minna.”

Toetavad olid ka õpetajad, juhendajad, kogu kooli personal. Väikestele “õppuritele” elatakse sama palju kaasa kui päris õppuritele. Ja kui vanemad kooli lõpetavad, saavad tunnistused ka kõige väiksemad.
Lõputunnistus emale ja lapsele.
Foto: Jane Üksik