Kas “päeva lõpuks” on vahet, kuidas me omavahel kõneleme?
Samal ajal kui kõneldav eesti keel näib muutuvat üha lõdvemaks ja lohakamaks, panevad õigekirjareeglid visalt vastu. Ka palju kirutud “pensioni” peame taas i-ga kirjutama.
“Emakeelereegleid ei austa enam keegi!” kõlab karm ja vahel ka ebaõiglane väide. Aga tõsi on, et eesti keel pole enam see mis aastaid tagasi – ei suulises kõnes ega ka kirjas.
Sarjamisele vaatamata trügivad eesti keelde endiselt sisult või vormilt ebaõnnestunud uudiskeelendid. Nende märkimiseks on loodud isegi omaette termin: kolesõna. Kolesõnad pannakse vahel omavahel võistlema, võitjaks on tulnud näiteks “validaator” ja “enekas”.
Samas on neid, kes emakeele puhtuse eest iga päev hea seisavad – olgu mõnena nimetatud emakeeleõpetajad, Emakeele Selts, Maalehe keeletoimetaja Ene Leivak või Vikerraadio “Keelesäuts”.
