Foto: Ester Vaitmaa

VASTAB

Priidu Pärna

Tallinna notar

Jääaja mälestusena asuvad meie põldudel ja aasadel suured kivid. Kellele need kuuluvad – kas maaomanikule, riigile või on need peremehetud, mida igaüks võiks vabalt ära vedada, nagu seeni ja marju korjata? Ühest seisukohta on siin raske öelda, aga arutlegem.

Kui raudkivid on laotud vundamendiks või seinaks või tegu on sellise lagunenud ehitisega, siis ei ole need kivid peremehetud. Maatükiga püsivalt ühendatud ehitis (sealhulgas lagunenud ehitis või kunagi rajatud kiviaed) on seaduse kohaselt maatüki oluline osa ja kuulub maaomanikule.

Juhul kui need kivirajatised või varemed asuvad nn reformimata riigimaal, kuuluvad need seega riigile.

Keerulisem on olukord, kui kivid lihtsalt “vedelevad looduslikus olekus” maapinnal, ilma et inimkäsi oleks neid kuidagi töödelnud. Või siis on maaparanduse tulemusel neid kivikorje käigus ladustatud kiviaunadesse. Sellised kivid ei ole maapinnaga püsivalt ühendatud ja on vallasasjad, mitte maatüki olulised osad.

Vallasasi kuulub maatüki omanikule, kui see on vaadeldav asja päraldisena. Päraldis peab olema peaasjale majanduslikult kasulik ja teenima seda nagu näiteks võti tabaluku puhul. Kivide puhul aga on raske ette kujutada sellist päraldise seost maaga. Seega võiks niisuguseid kive vaadelda peremehetute vallasasjadena.

Asjaõigusseaduse § 96 lubab peremehetuid vallasasju igaühel hõivata, kuid peremehetu on asi siiski vaid siis, kui asi pole üldse kellegi omandis olnud (näiteks metsloomad ja kalad) või kui asja omandist on loobunud eelmine omanik (näiteks tühi pudel on ära visatud).

Kui kivi pole veel kellegi omandis olnud, siis võiks seda ju igaüks hõivata. Küsimus on selles, kas maaomanik on juba seda hõivamise eesõigust teostanud ja need kivid enda valdusesse võtnud, kuna ka maatüki enda suhtes ju eksisteerib maaomaniku õigus asja vallata.

Küsimusele vastamisel eeldasin, et need kivid asusid maal, mis oli juba antud eraomandisse, s.t kas erastatud või tagastatud. Kui kivid asuvad isegi reformimata riigimaal, siis ei ole ju see maa ilma valdajata. Ka selline maa kuulub riigi omandisse ning selle üle teostatakse valdust läbi maavalitsuste ja riigi maa-ameti. Seega ei saa ka sellisel maal asuvaid kive lugeda peremehetuteks, mida võiks maaomaniku (riigi) nõusolekuta ära viia.

Võõra vara omastamine on ühest küljest kriminaalkorras karistatav tegu. Politsei poole pöördumine ei asenda isiku enda õigust esitada eraõiguslik nõue omandiõiguse rikkuja vastu.

Kes võõra vara omastab, peab selle nõudmisel välja andma või hüvitama kahju. Kui kivid on muutunud Sõru sadama osaks, siis on raske ette kujutada nende eraldamist sadamarajatistest. Seega jääb üle kahju hüvitamise nõue. Siin tekib juriidiline takistus nõuete aegumise näol. Nimelt võib asja võõrast valdusest välja nõuda 30 aastat. Kahju hüvitamist saab nõuda üksnes kolm aastat alates kahju tekitamisest teada saamisest, kuid mitte hiljem kui kümme aastat kahju tekitamise hetkest.

Seega tuleb oma õigust omanikul teostada õigeaegselt. Kahju hüvitamise nõude võiks siiski esitada vallale, kes võib aegumise argumendile tugineda, kuid vald võib ka kahju suuremeelselt hüvitada, hoolimata nõude aegumisest.