Loomade poolt juba pooleldi nahka pandud merikotka leidis Resnis elektriliini alt.

Ajalehte pöördus mees seetõttu, et kotkapoegade hukkumine Pakri saare vastas asuvas Pedase külas ja selle lähikonnas pole sugugi üksikjuhtum, vaid kurb seaduspärasus. Piirkonnas asub neli merikotkapesa, mille elanikud maksavad pidevalt verelõivu.

“Igal aastal on vähemalt üks laip,” kinnitab Resnis, kel on plaanis ka sügisel leitud linnu rõngad ornitoloogidele peagi üle anda.

Miks kotkad siis nii tihti hukkuvad?

Neile saab enamasti saatuslikuks keskpingeliin, mille postidel noorlinnud istumas käivad. Halva õnne korral võivad nad jala ja tiivaotsaga puudutada kaht traati korraga.

Kuid Resnis kahtlustab ka muid põhjusi. Ehkki piirkonnas asub Pakri linnuhoiuala, peetakse selle lähikonnas sügiseti linnujahti. Padise jahiselts korraldab linnujahiretki ka välismaalastele, täpsemalt itaallastele.

Laskmine nagu lahingus

“Poole viie ajal hommikul minnakse välja,” kirjeldab Resnis. “Välismaalased lasevad kõiki, keda näevad, pääsukesest luigeni välja. Mis lendab, kõike lastakse. See on hullem kui sõjaväeharjutus, laskmine käib pidevalt.”

Hukkunud kotkastelt pole ta seni haavlijälgi leidnud, enamasti on korjused röövloomade poolt selleks ajaks ka korralikult ära rapitud.

Kuid Resnis oletab, et varahommikune põmmutamine Kurkses ja Pakri saartel võib noori merikotkaid häirida, neid merest eemale peletada ning sisemaale elektripostide otsa istuma ajada.

Padise jahimeeste seltsi esimees Olev Kuuse ei ole nõus väitega, et jahipidamine võiks kotkaid kuidagi segada.

“Ei ole see asi nii hull. Jahimehi pole enam terve rannaäär täis nagu algul. Nüüd käivad nad ainult Kurksest vasakul ühes kohas laskmas. Resnise elukoha juures käivad kohalikud mehed,” rääkis Kuuse.

Pakri saared on tema sõnul juba Paldiski meeste jahipiirkond. “Ma tean, et seal on probleeme olnud,” rääkis Kuuse. “Meie oleme jahti igal aastal piiranud, eelmisel aastal oli see juba minimaalne.”

Kuuse sõnul on välismaa jahimehed huvitatud väiksematest saaklindudest, näiteks piilpartidest.

“Kotkad elavad laskmise kohast mitu kilomeetrit eemal,” seletas ta. “Jaht neid ei häiri. Kotkad on kogu selle müra ja käraga harjunud. Nad istuvad põllu peal, ja kui neist mööda sõidad, ei tee nad enam sust väljagi.”

MTÜ Kotkaklubi liige ning kõnealuste kotkapesade “kuraator” Renno Nellis aga näeb küll võimalikku seost paugurohke jahipidamise ja noorlindude hukkumise vahel.

“Jaht häirib kindlasti, see peletab kotkad rannikult sisemaa poole,” ütles Nellis. “Liin jookseb rannikust umbes poole kilomeetri kaugusel. Võib olla, et pojad ei tule mere äärde, vaid lähevad liinile istuma. Noored ei ole veel kogenud.”

Kotkasõber Nellis lisas, et viimase kolme-nelja aastaga on Pedasel, ühel suhteliselt lühikesel liinilõigul, hukkunud viis lindu. “Mullu jälle kaks, üle-eelmisel aastal aga üks,” ütles ta.

Kotkakaitsja meelest oleks asjakohane praeguse hoiuala asemel hoopis kaitseala kehtestamine Kurkses, Pedases jt lindude meeliskohtades.

Sellest on ka võimudega juttu olnud.

Traadi asemele kaabel

Mõistetavalt lõpeks kaitsealal linnujaht, mis häirib mitte ainult kotkaid, vaid ka näiteks ujuparte, kelle rände algus langeb kokku linnujahi hooaja algusega 20. augustil.

Üle Eesti leidub veel vähemalt viis-kuus paika, kus kotkad, niihästi noor- kui vanalinnud, tihti elektriliinides hukka saavad, kuid Padise valla liinilõik on neist väidetavalt kõige “verisem”.

Ornitoloogiaühing plaanib võrguettevõttega alustada läbirääkimisi, et lahtine elektritraat asendataks seal ohutuma kaabliga.