Kiirabi asendab perearsti, teeb tervisekontrolli, kleebib plaastreid, lahendab sotsiaalseid probleeme – leevendab esmatasandi arstiabi nõrkusest tingitud pingeid ja koos sellega hävitab töötahet.

“Ma olen omavalitsuse palvel isegi puudega inimest sundkolinud,” toob Liiger näiteks.

Tema hinnangul on kiirabi koormus viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud. “24 tundi Keilas, 30 minutit sõitu ja siis 24 tundi Raplamaal, uuesti 30 minutit sõitu ning uuesti 24 tundi Keilas,” kirjeldab ta mitme kohaga töötamist.

Oma tavalisel maailma paika paneval moel hindab ta ka kiirabireformi.

“Plaanis on kiirabituru ümberjagamine põhiliselt kolme tegija vahel. Suure raha eest luuakse juurde kalleid brigaade. No miks, kui inimeste arv Eestis väheneb? Kui kiirabi oleks tõesti vaid eluohtlikus seisundis haigete tarvis, ei oleks brigaade juurde vaja.”

Mustades värvides kirjeldab Liiger ka tervishoiu seisu maal: perearst koju ei tule, kiirabi tuleb, aga õebrigaad ju ei ravi. Viib haiglasse, aga kui ei ole äge haigus, saadetakse inimene koju tagasi ja kamandatakse perearsti juurde.

“Eks siis tohter telefonitsi väljastab saatekirjad uuringutele, aga transporti ei ole, sugulased on paljudel teistes riikides, osadel juba mulla all, omavalitsustel ei ole raha,” kirjeldab Liiger. “Arsti juures käia tuleb aga kordi ja nii need uuringud tegemata jäävad, ravimid välja ostmata. Tõbi kulgeb omasoodu ja lõpuks on tegu kriitilise seisundiga. Nüüd võetaks haige haiglasse vastu. Tihti surema.”