KIRSTI TIMMER: Inimesed, kellega kohtume, on ääretult toredad
Kirsti, miks sellise rännaku ette võtsite?
Ikka selleks, et teada anda, kuidas inimesed Eestis elavad. Sõidame mitte mööda suuri, vaid väikesi teid, et käia läbi ka kaugemad külad.
Kui näeme inimesi väljas toimetamas, siis astume muidugi ligi, räägime juttu.
Kuidas selliseid ootamatuid külalisi vastu on võetud?
Väga hästi. Võin öelda, et inimesed on varasemaga võrreldes julgemaks muutunud, enam ei joosta telekaamera eest ära, tahetakse rääkida. Ja räägivad kaamera ees nii, nagu oleksid seda eluaeg teinud.
Muidugi uurime ka, mida maainimene linnaelust arvab.
Saaremaal ja Võrumaal kogesime, et sinna on tuldud linnast elama. Päris palju oli Harjumaalt ja Tallinnast tulnuid. Nad põhjendasid, et teatud vanuses hakkab inimene lihtsalt otsima elamise kohta, kus oleks rahulikum ja vaiksem.
Hiiumaal jällegi kuulsime päris kurba juttu, et noored lahkuvad saarelt. Põhjusi on muidugi mitmeid.
Kas linnast tulevad maale vanad, kel pole enam töölkäimise kohustust?
Ei, kui täpsem olla, siis maale kolib vanem rahvas, kellel on olemas elukogemus, samas on neil teadmised ja oskused, millele tahavad maal paremat rakendust leida. Üldiselt on need tegusad inimesed. Näiteks kohtusime ansambli Kosmikud laulja Meelis Hainsoo ehk Hainziga, kes läks kaks aastat tagasi Moostesse. Arendab seal mõisa. Tema ütles, et ring sai linnas täis ning nüüd tegutseb ta hea meelega kodukandis.
Mida ise sellest arvate, et ühel hetkel tahetakse linnamelu asemel nautida hoopis väikese paiga võlusid?
Ma arvan, et see on õige, kui maale läheb inimene, kes on oma elus juba midagi ära teinud, kusagile jõudnud ning tahab end realiseerida hoopis teisel tasandil, kui on seda seni teinud. Igal juhul on see etem, kui et seigelda kuhugi kaugele ja võõrale maale, näiteks Ameerikasse või Austraaliasse. Paraku kipub ju nii olema, et see, mida oled Eestis saavutanud, sellel pole seal kaugemal maal eriti suurt tähendust.
Mille üle tavaliselt kõigepealt kurtma hakatakse, kui kohalikelt küsite, et kuidas läheb?
Mind on pannud imestama, et inimesed ei virise üldse. Näiteks kohtusin ühe mehega, kes pärit Saaremaalt, on pensionär, aga käib Abrukal suviti tööd tegemas - riisub, paneb loomadele sööta. Küsisin tema käest, et kuidas ta toime tuleb. Mees vastas reipalt, et pole häda midagi. Ja niisugust suhtumist olen igal pool kohanud - inimesed peavad kõige õigemaks ise endaga toime tulla, selle asemel et, käsi pikal, ei tea kelle abile lootma jääda.
Minule on millegipärast jäänud mulje, et Eestis on väga palju abituid inimesi.
See päris nii ei ole, paljudel puhkudel on tegu õpitud abitusega. Kui hakata sügavamalt uurima, siis selgub, et nad ei viitsigi eriti midagi enda heaks teha.
Küllap võimendab ka ajakirjandus sellist arusaama, et meil on maa täis inimesi, kes endaga üldse hakkama
ei saa.
Kui oleme võttegrupiga sõitnud läbi endistest kolhoosi- või sovhoosikeskustest, kus nüüd seisavad lagunenud ja tühjad karjalaudad, siis olen kohalike käest uurinud, mida nad vanasti siin tegid.
Üks naine jutustas mulle, kuidas ta kolhoosiajal pidas autojuhi- ja kombaineriametit. Nüüd ta seda ametit vanuse tõttu niikuinii pidada ei saaks, aga tema mure oli, et kahjuks pole ka noortel sellistes paikades mingit tööd.
Kõige suurem mure maal on muidugi töökohtade puudus, et saaks tööd teha kodu lähedal.
Noored on julgemad ja hakkajamad kui näiteks viiekümneste põlvkond, kes pole harjunud end ise välja pakkuma. Ma pean silmas, et nad ei julge eriti kodukohast kaugemale tööd otsima
minna.
Mina väidan, et maal elab väga palju õnnelikke ja rahulolevaid inimesi, kes ei hädalda sugugi, et peab kodust kümne või isegi paarikümne kilomeetri kaugusel tööl käima.
Rahul on nad sellepärast, et saavad oma maalapil ise toitu kasvatada ja ilusat ning rahulikku elukeskkonda
nautida.
Lehelugudes ei ole ehk põnev sellistest inimestest kirjutada, aga teleekraanil on neid kohe kindlasti väga huvitav näidata.
Ja igal pool võetakse teid avasüli
vastu?
Näiteks kui käisime kalurite juures, siis lahkusime sealt niimoodi, et auto oli täis nii värsket kui suitsutatud kala. Mehed olid hästi lahked.
Saaremaal, kui hakkasime kellegi juurest ära tulema, siis inimesed täiesti siiralt kutsusid meid veel kord külla. Öeldi: tulge ilma kaamerata, ikka nii kauaks, et jõuaks sauna ka teha. Mul ei ole neist paikadest, kus siiani käidud, ühtegi negatiivset kogemust.
Kas tõesti ei ole sattunud ühegi poe taga töllerdava õllesõbra peale?
Tunnistan ausalt, et kohe alguses oli mul kaks mõtet. Kõigepealt tahtsin teha loo just neist poe taga töllerdavatest külameestest, kes alustavad päeva õllejoomisega ja kiruvad selle juures Eesti riiki. Teiseks tahtsin jutule saada noorte tüdrukutega, kes veedavad oma aega bussipeatuses. Aga tegelikult pole ma ei üht ega teist teha saanud, sest ei ole selliseid tegelasi neil sõitudel üldse kohanud.
Äkki neid ongi märksa vähem, kui me
arvame?
Arvan küll. Võib-olla mingil ajal on neid olnud, aga enam lihtsalt ei ole. Ehk on nad hoopis tööle hakanud. Õlu on kallimaks läinud, ei saa seda endale enam lubada, kui raha pole.
Kas räägite rahvaga ka poliitikast?
Ei, poliitikast me ei räägi.
Kui suure meeskonnaga ringi sõidate ja neid lugusid üles võtate?
Oleme operaator Veiko Varesega kahekesi.
Kuidas iseloomustaksite eesti naist ja eesti meest?
Eesti naine on see, kes rohkem muretseb ja utsitab ning mees kas teeb töö ära või delegeerib oma ülesanded sujuvalt tagasi naisele. Üldiselt olen tähele pannud, et eesti naised avavad end palju rohkem kui mehed.
Küllap tuleneb meeste kinnine oleks ka sellest, et neilt oodatakse tihti rohkem, kui nad suudavad. Nad peavad end kogu aeg tõestama, see pole kerge.
Millal oma ringreise alustasite ja millal lõpetate?
Alustasime juba maikuu lõpus, lõpetame sügisel, kui kartul on üles võetud. Kolm päeva sõidame ringi, siis monteerime saatematerjali ära, seejärel sõidame jälle kolm päeva ringi.
Mulle see ettevõtmine väga meeldib, sest ma kohtun selliste inimestega, kellega muidu elu sees ehk poleks kokku saanud. See avardab mu maailmapilti. Ja mis kõige tähtsam - olen jõudnud arusaamisele, et Eesti elu pole sugugi nii masendav, nagu me Tallinnas olles ehk arvame.
