Ilmateenistuse peadirektori ning hiljem selle uue juhi nõuniku ametikohalt pensionile siirdununa elas Jaan Saar peamiselt maal, linnakärast eemal.

Teenekas administraator

Jaan Saare pikk karjäär atmosfääriuuringutega seotud asutuste eesotsas väärib kindlasti meenutamist, selles on kõik mu kolleegid ühel arvamusel. Geofüüsik Heino Toominga memuaaridest leidsin read: “1991. aastal lagunes Nõukogude Liit. Juba aasta varem hakati mõtlema, milline peab olema iseseisva Eesti meteoroloogia. 1990. aastal toimunud Laulasmaa seminaril öeldi välja Eesti meteoroloogia instituudi loomise mõte. /…/ Tallinna meestest olid üritusel sõnakad ja asjalikud Jaan Saar ja Rein Kärner.” Peagi loodi keskkonnaministeeriumi juurde vastav nõukogu, mille teadussekretäriks määrati Saar.

1991. aasta oktoobris moodustatigi Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut (EMHI), mille esimeseks peadirektoriks kinnitati klimatoloog Peeter Karing. Tema õlgadel lasus raske ülesanne – taastada rahvuslik ilmateenistus selle otseses mõttes. Sisuliselt tähendas see, et tuli minna suurtelt üleliidulistelt programmidelt üle Eesti Vabariigile vajalikele täpselt formuleeritud ülesannetele.

Jaan Saar oli sellal keskkonnaministeeriumi õhu- ja kiirgustalituse juht. Tema meeskonna ülesandeks oli näiteks Eesti kiirgusseaduse väljatöötamine, osooni ja ultraviolettkiirguse mõõtmiste toetamine. Muide, õppinud oli ta Tallinna Polütehnilises Instituudis soojuselektrijaamade eriala (eks soojus ole ju ka kiirgus!).

Suurim muutus Saare ellu tuli 2001. aastal, kui ta määrati EMHI uueks peadirektoriks. Valitsus nägi ette muutusi instituudi finantseerimisel, vaatluste automatiseerimisel, andmekäitluse valdkonnas. Tekkinud oli vajadus nüüdisaegsemate seadmete järele, osa ilmajaamu oli amortiseerunud ja tehniliselt kehvas seisus, üksiti oli tekkinud huvi kvaliteetsema ilmateabe vastu reaalajas. Esimene Soomest pärit automaatjaam paigaldati 2001. aasta detsembris Tallinn-Harku aeroloogiajaama, järgmisel aastal asendati automaatseadmetega juba 15 jaama, 2003. aastal kuus jaama. Ja sellist teavet jagati rahvaga kolmes teatmikus, nagu “Eesti ilma riskid” (2008) või “Eesti lumikatte teatmik” (2006).

Jaan Saarel oli muhe huumorimeel – seda meenutatakse alati, kui on juttu elust “Saare valitsuse ikke all”.

Jaan Saar oskas kaadrit valida. Tõnu Viigi meenutus: “Aastal 2001 tegi Jaan mulle ettepaneku hakata tema nõunikuks. Ega ma kaua mõelnud, sest olin ju NLi sõjaõhujõududes teeninud meteoroloogina Riia lennuväljal Rumbulas. Ütlesin oma jah-sõna ja jäin Jaani kõrvale kuueks aastaks.

Ta värbas mind ka nn Tarandi komisjoni, mis istus koos 2001. aastal ja kavandas Eesti meteoroloogiateenistuse tulevikku, töötades välja mõned põhiprintsiibid. Nüüd võib ainult imestada, kui hästi need printsiibid tookord koolivend Andres Tarandi juhtimisel paika pandi ja kui hästi neid Jaani juhtimisel ellu viidi.”

Saare ajastul pandi alus mitmele koostööprojektile. Tsiteerin Viiki: “Sel ajal algas tegelikult Eesti ühinemine oluliste meteoroloogiliste organisatsioonidega, nagu EUMETSAT (Euroopa meteoroloogiliste satelliitide organisatsioon), ECMWF (Euroopa keskpika ilmaennustuse keskus) ja HIRLAMi (lokaalse piirkonna kõrglahutusega numbrilise ilmaennustuse mudel) kontsern.

Selles kõiges mängis Jaan olulist osa. Kõik see nõudis suurt eeltööd, kus Jaanil oli kandev osa ministeeriumis asjad jutti ajada.

/…/ Üksiti võtsin ma eeskuju Jaani suhtlemisest oma meeskonnaga. Koos oma kaasvõitleja Rein Kärneriga, kes hoidis EMHI majandusasjad korras, suutsid nad luua asutuses ühtekuuluvuse tunde.”

Innukas orienteeruja

Jaan Saarel oli muhe huumorimeel – seda meenutatakse alati, kui on juttu elust “Saare valitsuse ikke all”.

Instituudi asedirektor Rein Kärner meenutab, kuidas Jaanile meeldis suusatada, ta tegeles innukalt orienteerumisega. Isegi nii innukalt, et ühel neljapäevakul, kui unustas jooksutossud koju, läbis ta käbised metsarajad paljajalu!

Jaan Saare visadust seatud eesmärkide saavutamisel märgati ka kõrgemal pool – 2007. aastal pälvis ta Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

Jaga
Kommentaarid