Õuealale on juba tekkinud mitmeid müüjaid, kes trotsivad nii jahedavõitu kevadet kui ka haigestumise ohtu. Kiviparkett on korralikult puhtaks nühitud ja kõik bakterioloogilised ohuallikad, suitsukonid ja muu, mida inimene suust välja poetab, siin silma ei torka.

Keskturul on märgata kevadist elevust, müüjaid on varasemast rohkem ja ka inimesi sagib enam. Siia pole jõudnud koroonahirm ega ka hügieen, mis peaks haiguse levikut tõkestama. Hügieeni pole Keskturul olnud tegelikult vist kunagi ja ka viiruseoht pole selle vajadust suurendanud.

Keskturg on nagu riik riigis, kus ei kehti Eesti toiduseadus ega Euroopa Liidu toidukäitlemist ja toiduainete hügieeni reguleerivad sätted, mis muu hulgas näevad ette pideva kontrolli ja riskianalüüsi, et kindlaks teha ohud, mida tuleb vältida, mis tuleb kõrvaldada või vähendada. Pigem on kontrollid end sellest turust eemale hoidnud.

Hügieeniküsimus oli teravalt õhus juba siis, kui listeeria tõttu suleti M.V.Wooli kalatööstuse ettevõtted, kust otsiti haigust tekitavaid baktereid ülimalt hoolikalt. Tarbijana jääb mulje, et mõnest kohast neid baktereid otsitakse ja mõnest kohast üldse mitte. Keskturul juba visuaalsel vaatlemisel ja turu peahoones ninaga õhku vedades tekib tunne, et siia tasub asutada omaette labor, uurimaks kogu seda bakterioloogilist elurikkust, mida seal leida on.

Ühelt poolt võib ju mõista turuomanike ja järelevalveorganite humanistlikku hoiakut, kes ei taha tööd ära võtta kõigilt nendelt toimekatelt inimestelt, kes turul kaupu müüvad, samas tekitab hämmastust, kuidas on võimalik regulatsioone nii valikuliselt rakendada.

Kuna praeguses koroonakriisis peavad inimesed puuduvate kaitsevahendite tingimustes olema väga ettevaatlikud ja nutikad, siis tasuks vältida rahvarohkeid kohti ning paiku, kus hügieeniga ilmselt kõik korras ei ole.