Advokaadile teadaolevalt noormees oma praeguse olme üle ei kurda – kliinikust pääsemisest on möödas ka kümme aastat. Ta elab omavalitsuse toel kahetoalises korteris Riia kesklinnas, tuleb iseseisva eluga toime ning käib ka palgatööl. Noormehele makstakse eestkostja kaotuse toetust ning talle on määratud assistent.

Erinevatel põhjustel keeldus noormees sel sügisel Riia linna pakutud võimalusest õhtukoolis põhiharidust omandama hakata.

“See on tema vaba tahe ja ma ei saa tema eest valikut teha,” ütleb Zvejsalnieks, lisades, et pöördus Riia linnavalitsuse poole, et saada teada, mil viisil saaks omavalitsus veel vastu tulla, kuna noormehel on siiski hariduse saamise vastu huvi.

Praegu koostab advokaat hagi, et riigi ja omavalitsuse vastu kohtusse minna ning loodab selle aasta lõpuks valmis saada. Tema hagiavaldus puudutab seda, et poisil polnud aastaid eestkostjat ning keegi ei kontrollinud, mis temaga haiglas toimub.

“Kõige raskem osa käib ravi kohta, kui seda raviks võib kutsuda, kuna see ei olnud talle sobilik, vaevalt et üldse vajalik. Kui inimese vastu oleks olnud normaalne suhtumine, mitte lihtsalt poleks teda mõttetult haiglas hoitud ja ravimeid antud, ning antud seda abi, mis vaja, oleks tulemus ja tema elukvaliteet ka märgatavalt paremad,” leiab Zvejsalnieks.

Asjade ebainimlik kulg

Nagu kirjeldas maikuus Läti Televisiooni saade „De Facto”, unustati poiss üheksaks aastaks Ainaži psühhiaatriakliinikusse. Väike poiss võeti emalt ära sel põhjusel, et ema ainus sissetulekuallikas olnud kerjamine.

Hiljem adopteeris lapse üksik mees, kelle juures ta elas poolteist aastat. Toona teavitanud erinevad asutused politseid kahtlustest, et mees kasutas last seksuaalselt ära ning oli tema suhtes vägivaldne. Ometi politsei asja ei uurinud ning kõik toonased avaldused on nüüdseks kadunud.

2000. aastal jõudis poiss Ainaži laste psühhiaatriakliinikusse, kus veetis pea üheksa aastat. Pärast seda paigutati ta lastekodusse. Pärast arstiga konsulteerimist lõpetati poisile tugevate agressiivsuse vastaste ravimite andmine ning selgus, et peaaegu täisealine poiss ei tunne aastaaegu, tähti ega numbreid.

Alles hiljuti pöördus noormees riiklikku õigusbüroosse, kus järeldati, et abistamise asemel on kliinikus lapse kannatusi suurendatud. Büroo osutas muuhulgas sellele, et kohus oleks pidanud lapsele määrama eestkostja. Lapsel olid toona mõlemad vanemad ning ka mõlemad vanaemad elus, ent Riia hoolekandekohus neid lapsega toimuvast ei teavitanud. Üheksa aastat ei külastanud last kliinikus keegi ning tema eest ei vastutanud juriidiliselt keegi.

Läti politsei teatel on mees nüüd kuulutatud kliinikus toimunu kohta käivas kriminaalmenetluses kannatanuks ning kriminaalasi on algatatud ka kasuperes toimunu kohta.