Kus on koera kükitamiskoht?
Oskan pakkuda kahte lahendust. Esiteks on mõnes lemmikloomapoes müügil pudelike lõhnava vedelikuga, mille kohta väidetakse, et kui seda aias kusagile piserdada, saab koer aru, et just see on kükitamiseks parim paik.
Teiseks saab koera tähelepanu sobivale kohale juhtida, kui seal muld pisut ära kobestada ning mõned tema enda väljaheited n-ö näidiseks välja panna. Loomulikult ei tohi vanu hunnikuid olla nii palju, et koer nende vahele enam uusi tegema ära ei mahu…
Mõistagi võiks nii ühel kui ka teisel juhul õige koha leidmisele kaasa aidata, juhtides koera soovitud paigale näiteks rihma otsas ja hoolikalt kiites, kui koer aru saab, milleks ta sinna viidi.
Suurte koerte puhul maksab silmas pidada, et kuna neil võib olla kombeks kükitades ringi tiirutada, siis peab koht, mille valite, tiirutamise tarvis piisavalt suur olema.
Võib juhtuda, et iiri hundikoera suurune loom väiksema kui kaks korda kaks meetrit platsiga ei lepi, nagu ma alles hiljuti oma megakrantsi puhul kogesin.
Juhtisin ta kükitama meeter korda poolteist mõõtmetega aiakesse, mispeale loom küsis tuppa tagasi ja püüdis tiirutama hakata keset põrandat selle koha peal, kus ruumi ongi umbes kaks korda kaks meetrit, ning kus ta varases lapsepõlves ajalehtede peal käinud oli…
Viimasest järeldub omakorda, et mälu on loomadel hea ja sellest lähtuvalt on otstarbekas õige kükitamiskoht kätte õpetada juba kutsikaeas, kuna see jääb neile eluks ajaks meelde.
Meie pere väike koer on õppinud käima suures kasside liivakastis, kuna tõenäoliselt lõhnab see koeratualeti tarvis just sobivalt.
Probleem on vaid selles, et koertel pole kombeks oma hunnikuid liiva alla matta, niisiis peavad tema järelt koristama kas vihased kassid või peremees.
Mitte ainult tänaval, vaid ka pargis ja metsas jalutades peab peremees oma lemmiku kükitamise järel koristama.
