Loe, mida erakonnad arvasid immigrantide Eestisse asustamisest enne valimisi

Veebruari lõpus kirjutas Maaleht, et Vahemere põgenikekriisi tõttu suureneb Euroliidu surve asustada immigrante ka Eestisse, et leevendada immigratsiooni praeguste sihtriikide olukorda. Tänaseks ongi see aktuaalseks muutunud.

Toona esitasime kuuele suuremale erakonnale küsimuse, milline on nende seisukoht immigrantide vastuvõtmise osas. 27. veebruari lehes ilmunud loos refereerisime vastuseid. Meenutamaks erakondade valimiste-eelseid seisukohti, avaldame vastused nüüd aga täismahus.

Maalehe küsimus: Euroopa Liitu tabanud mass-immigratsiooni sihtriigid soovivad, et kõik liikmesriigid osaleksid immigrantide vastuvõtmisel solidaarselt. Tõenäoliselt astutakse selles suunas samme juba lähiaastatel. Seetõttu tahaksin teada Teie erakonna seisukohta: kas, kuidas ja mil määral võiks Eesti osaleda immigrantide vastuvõtmisel?

Erakondade vastused:

IRL, Raivo Aeg:

Eesti on kogu taasiseseisvumise perioodi järginud konservatiivset migratsioonipoliitikat. Sarnane poliitika on ennast õigustanud täiel määral. Eestis võib öelda, et riik teab mis ta territooriumil toimub ja suudab seda kontrollida. Meil ei ole tekkinud võõramaalaste kogukondi, kus nende asumites kohalik riigivõim sisuliselt ei toimi, või teeb seda minimaalses ulatuses. Meist mitte väga kaugel Rootsiski teame piirkondi, kuhu näiteks politseioperatsioone korraldatakse ainul eriüksuste toel.

Kui me tahame, et Eesti säiliks tugeva rahvusriigina, siis peame seda poliitikat edaspidigi järgima. Täna on kogu Euroopa oma kurssi muutmas järjest rangema migratsioonipoliitika suunale. Ka mitmed need riigid, kes seni on olnud väga avatud sisserändele on oma seisukohti oluliselt revideerimas.

Võõrmaalaste sisseränne on alati seotud riigi julgeolekuga, kuna nende integratsiooni mitteõnnestumisl tekivad suured kogukonnad, kes tunnevad ennast tõrjutuna ja ebavõrdses seisundis olevana. See viib tihti ulatuslike rahulolematuse väljendusteni. Samuti on sellistes kogukondades inimesi, kes on kergesti mõjutatavad välistest mõjutajatest. Asjaolude kokkulangemisel võib see vii ka traagiliste tagajärgedega tegudeni, näiteks terrorismi toetamiseni, või suisa terroriaktides osalemiseni.

Kuna riigi julgeoleku tagamiseks valitud viisid ja meetmed on suuresti iga riigi suveräänne õigus, siis ka sellisel määral julgeoleku mõjutaja, nagu seda on migratsioonipoliitika kujundamine, peab suures osas jääma rahvusriigi õiguseks.

Loomulikult ei tähenda see seda, et igasugune rahvusvaheline koostöö ja partnerite soovidele vastutulek peaks juba eos olema välistatud. Mõistlikkuse piires on see vajalk, aga mõistlikkus lõppeb sellest hetkest, kui protsess väljub riigi kontrolli alt.

Teine küsimus on meie majandusele vajalikud spetsialistid ja nendele elamislubade väljastamine. Aga sellisel juhul me räägime kontrollitud rändest ja just nendest konkreetsetest isikutest, kes aitavad kaasa riigielu edendamisele. Seda igas eluvaldkonnas, nii investeerimisel, tootmises, kultuuris, teaduses jne.

Keskerakond, Enn Eesmaa:

Eesti senine

immigratsioonipoliitika

on olnud väga konservatiivne, sest oleme kõige ebapopulaarsem riik Euroopa Liidus, kuhu varjupaika otsima tullakse. Samas ei tohi me unustada, et Teise maailmasõja tõttu oli paljud eestlased sunnitud pagulasteks ning oleme siiani tänulikud neile, kes neid vastu võtsid. Me ei tohi unustada, et ka meid endid on abistatud.

Kui kõik teised Euroopa Liidu liikmesriigid on immigrantide küsimuses solidaarsuse poolt, ei ole õige Eestil taotleda erandit. Samas on selge, et me võiksime rääkida aastas ehk kümnest inimesest või veel vähemast.

SDE, Silver Meikar:

Küsimus on meie suutlikkuses ehk siis riik peab tagama igale inimesele, kes Eestisse tuleb, võimaluse siin tööd leida, haridust saada ja ühiskonda integreeruda. Kindlasti peaks vältima vanade Euroopa riikide vigu, kus pikka aega hoiti pagulasi tööturult eemal sotsiaalteotuste peal.

Eesti arengule on vajalik avatud ja paindlik sisserändepoliitika, mis võimaldaks siinsetel ettevõtetel palgata kõrge kvalifikatsiooniga oskustöölisi. Eesti ülikoolidesse õppima tulnud tudengitele ei tohiks diplomi kätte saamise järel näidata ust, vaid pakkuma võimalusi vähemalt mõned aastad oma teadmisi Eestis rakendada.

Sisserändepoliitika on väga selgelt seotud väljarände vähendamisega. End parempoolseteks nimetavad erakonnad usuvad, et inimesi aitab Eestis hoida maksude langetamine, kuid see pole nii. Kui põgenetaks kõrgete maksude eest, siis mindaks sinna, kus maksud on madalamad, näiteks Venemaale. Ent minnakse sinna, kus on küll kõrgemad maksud, aga ka suurem sotsiaalne turvalisus. Lahkuvad need, kes leiavad end tupikteelt, kellel kodumaal puuduvad võimalused leida tööd või teenida toimetulemiseks piisavat palka. Just seetõttu on SDE prioriteet see , et kõrgelt haritud ja oskustega töötajad ei lahku välismaale, vaid saavad oma tööle väärilise palga Eestis. Miinimumpalga tõstmine 800 euroni kuus kergitab keskmise palga 1600 euroni ning on lahenduseks palgavaesuse probleemile.

Põgenikud on hoopis teine teema ega ole otseselt seotud sisserändepoliitikaga. Põgenike võtame me vastu Genfi pagulaskonventsiooni alusel, millega Eesti liitus juba 1997. aastal. Kui me oleme konventsiooniga liitudes lubanud, et kaitseme nende inimeste inimõigusi, kes meilt kaitset otsivad, siis peame seda ilma igasuguste eranditeta ka tegema. Ei ole õiglane ega eetiline eristada, et Venemaa poliitilisi põgenikke võtame vastu, kuid kamerunlaste inimõiguste kaitse meid ei huvita. Või et kui varjupaika taotlev isik on arst, siis anname talle kaitse, sest meil on arste vaja, aga kui ta on hariduseta põllutööline, siis tema inimõigusi me ei kaitse. 

Kuna Euroopa Liidus kehtib põhimõte, et see riik, mille territooriumile kaitset otsiv isik esimesena astus, vastutab ka temale kaitse andmise või mitteandmise eest, siis on geograafilistel põhjustel tekkinud olukord, kus osa riike on väga suure surve all. Solidaarsus on Euroopa Liidus vabatahtlik, kohustust pole, kuid on selge, et solidaarsed ollakse riikidega, kes on ise solidaarsust üles näidanud. Eesti on suuteline kaitset pakkuma suuremale arvule inimestele, kui me seda täna teeme (2014. aastal sai kaitse 20 inimest), seega oleks õiglane vastu võtta näiteks 10 kõige haavatavamat inimest rohkem - naised ja lapsed. 

Põgenike surve Eestile võib tekkida siis, kui Vene agressioon laieneb üle kogu Ukraina. Eesti, kes on toetanud Ukraina läänesuunalisi püüdlusi, ei tohi sõja eest põgenevate inimeste ees ust sulgeda. Kuid massiline põgenikelaine võib tähendada, et Ukraina vahetus läheduses asuvad riigid vajavad teiste Euroopa riikide solidaarset toetust põgenike vastuvõtmiseks.

Reformierakond, Urmas Paet:

Reformierakond ei toeta põgenike Euroopa Liidu sisest mehaanilist ümberjaotamist. Probleem on enamikule immigratsiooni esmastest vastuvõturiikidest pigem rahaline ja põhimõtteline ses osas, et teistelt ELi riikidelt oodatakse solidaarsust probleemiga tegelemisel, kuid see ei pruugi ilmtingimata olla ümberasumine.

Selge, et põgenikesurve on Euroopale kasvav, kuid selle probleemistikuga tuleb tegelda mitmete meetmete koosmõjul. Oluliselt tuleb tugevdada ELi piirivalveagentuuri. See peab olema korralikult rahastatud ELi eelarvest, mitte sõltuma riikide vabatahtlikest panustest. 

EL peab solidaarselt toetama ka rahaliselt liikmesriike põgenike vastuvõtmisel ning integreerimisel. Et see rahaline koormus ei jääks vaid nende riikide kanda, kuhu põgenikud esimesena saabuvad.
Samuti tuleb suurendada abipanuseid põgenikelaagritele, näiteks Süüria naabruses ja mujal, et vähendada inimeste vajadust liikuda edasi. Praegu on põgenikelaagrid tihti alarahastatud ning elamistingimused neis väga keerulised, mis paneb põgenikke ka uusi võimalusi otsima.
Samas on trend selline, et ka Eestisse jõuab senisest enam põgenikke ka otse, näiteks Venemaa kaudu.

EKRE, Martin Helme:

Meie erakonna seisukoht on väga lihtne: Eesti ei tohi võtta vastu madala kvalifikatsiooniga migrante, eriti, kui nad on pärit võõrast kultuuriruumist. Eesti on nõukogude okupatsiooni tõttu üks kõrgema välispäritolu rahvastikuga riike maailmas ja edasine immigratsioon ohustaks meie rahvuslikku püsimajäämist. Seda ohtu teeb veelgi tõsisemaks väga suur väljaränne, mis meil praegu toimub.

Eestil puudu vähimgi põhjus jagada solidaarselt Euroopa lõunapiiri massiliselt ületavaid illegaalseid immigrante. Vastupidi, me peaks tegema kõik endast oleneva, et praegused motiveerivad mehhanismid (kõrged abirahad, nõrgad välispiirid) asendada tugeva heidutusega (tugev piirikontroll ja illegaalide kohene tagasi saatmine). Igal juhul peab piiride ja immigratsiooni kontroll olema iga riigi enda pädevuses ning Eesti ei tohi osaleda mingis immigrantide jagamises.

Vabaerakond, Jüri Saar:

Eesti Vabaerakond on väga mures jätkuva migratsioonilise surve pärast Euroopa Liidule. Baaspõhjuseks on maakera elanikkonna jaotus elatustaseme alusel üheks nn kuldseks miljardiks ja kuueks teist värvi miljardiks. Migrantide mehhaanilise jaotamise idee solidaarselt kõikide Euroopa Liidu riikide vahel on lihtsustav ja ei too kaasa olukorra paranemist. Peamine hoob on püüda parandada sotsiaal-majanduslikku olukorda lähteriikides.

Ei tohi unustada, et migratsiooniline surve Euroopale lähtub mitte ainult lõunast, vaid ka idasuunalt, kus Eesti on piiririik. Konflikt Ukrainas on juba suurendanud ja suurendab edaspidi just sellesuunalisi inimeste liikumise vooge. Meie peamine panus seoses migratsiooniga on nõuandev, sest ligi 1/3 muud päritolu elanikkonda, kellega osatakse normaalsel viisil ja ilma suuremate konfliktideta koos elada, on oluline kogemus kogu Euroopa Liidu jaoks.