Rahvaloendusel ei tohi vabu eluruume kirja panna, sest riik kavatseb vabadele pindadele sundkorras asustada aafriklasi Lõuna-Euroopast. Kui loendaja tuleb külla, siis tuleb tema eest varjata oma isikukoodi, sest muidu võib juhtuda, et loendaja võtab inimese nimel SMS-laenu.

Need on vaid mõned näited kuulujuttudest. Rahvaloenduse metoodikajuht professor Ene-Margit Tiit puhkeb nende peale naerma ja tõdeb, et legende ja hirmujutte on liikunud iga loenduse ajal. Näiteks 1922. aastal hoiatati ajalehtedes “veesegajate” eest, kes kutsunud inimesi üles märkima oma rahvuseks “sakslane”.

Kuid fakt on see, et osa inimesi jäi tänavu loendamata. See on mõnes mõttes isegi hea uudis, sest tähendab, et rahvaloenduse esialgse tulemusena välja käidud püsielanike arv 1 294 236 inimest ei ole veel meie lõplik rahvaarv. See tõotab tulla vähemalt protsendi võrra suurem, võib-olla saame 1,3 miljonit ikkagi täis.

Eelmise rahvaloendusega võrreldes on Eestis loendatud püsielanike arv vähenenud 75 816 inimese võrra. See on suur arv, kuid Läti ja Leedu massilise väljarände taustal kardeti meil veelgi hullemat numbrit. Kuidas saab meie väljaränne olla nii väike, kui kõik Helsingi bussijuhid on eestlased ning nii mõneski Eesti külas ei leia peret, mille lapsed poleks Eestist lahkunud?

Avalehele
32 Kommentaari
Loe veel: