Foto: Raivo Tasso

Polnud ka läinud nädalal vananaistesuvi, kui ilmataat meile üle paarikümne kraadi sooja kinkis.

Ei ole kindlat kuupäeva, mil vananaistesuvi saabub. Muide, see võib ka tulemata jääda. Rahvatarkus ütleb, et vananaistesuvi algab siis, kui looduses on esimesed külmad üle käinud. See on aeg, kus külmad hallaööd ning päikeseküllased vihmata päevad. Puud on värvikirevas rüüs.

Iga vanarahvatarkus enam ei kehti

Ent siiani pole öökülmi olnud ja puudki veel üsna rohelised. Nii et ärgem olgem kärsitud, ja küllap ei jää see tänavugi olemata. Tavaliselt kestab too aeg mõnest päevast mõne nädalani.

Juba vanal ajal püüdsid inimesed ilma ennustada pikema aja peale ette. Selleks jälgiti loodusemärke ning püüti neist teha järeldusi. Olen seda meelt, et paljud nood rahvatarkused peavad paika. Aga kliima on muutunud, ja osa neist ei pruugi enam kehtida.

Mäletan lapsepõlvest, kuidas vanaema oskas ette näha õiget heinaniitmise aega, et siis pärast kuiv hein kokku panna. Meie esiisad jälgisid pidevalt loodust, aga nad olid kitsid oma tarkust poegadele edasi andma. Nad tahtsid võib-olla, et pojad ise õpiksid loodusemärke tundma.

Olen sünnilt looduslaps ja jälgin kogu aeg nii taimede kui loomade käitumist vastavalt ilmale. Samuti vaatan taevasse ja uurin pilvede järgi, milline ilm võiks tulla. Kuigi abiks võtan vanarahvatarkused, vaatan ka ilmatark Vadim Želnini kunagisi ülestähendusi – temaga olen kaks korda isiklikult kohtunud.

Millised vanarahvatarkused siis peavad paika ja millistesse peaks mu meelest ettevaatlikult suhtuma? Kui koer sööb rohtu ja magab palju ning sööb vähe, on halb ilm tulekul. Päris õige tähelepanek. Tikuvad kärbsed õues kallale, läheb vihmale ja võib äikest tulla. Enam-vähem õige. Enne vihma keerab lehtsalat lehelabad laia küljega itta või läände, ribad aga lõunasse või põhja. On tõesti nii.

Kui esimene äike tuleb põhjast, on suvi külm, kui aga lõunast, siis soe. Olen täheldanud, et ei ole nii. Kust puhub pööripäeval tuul, sealt puhub see põhiliselt kolm kuud. Ei vasta tõele. Kui kuiv maikuu, siis märg juunikuu. Enam-vähem õige. Kui jaanipäeval sajab, siis rukkilõikuse aeg vihmane. Enamasti ongi nii läinud.

Tähtis on pilvede jälgimine. Valged pilved toovad põuda. Kui kiudpilved põhja-lõuna suunalised, siis varsti vihm tulekul. Nii on tõesti Lääne-Eestis olnud.

Saabub põldlõoke märtsi esimesel dekaadil, tuleb kevad hiline, aga kui aprilli teisel dekaadil, siis kiire. Kui soe veebruar, siis külm kevad ja soe aprill. On tavaliselt ka nii olnud. Need on vaid mõned tähelepanekud ilma ennustamisel, neid võiks arvestada ilmahuviline. Samas olen leidnud, et analoogaastad ilma ennustada ei aita.

Kust edaspidi põrnasid saada?

Kuna mul on võime oma bioenergeetilise väljaga suhelda puudega, siis ammutan neilt energiat ja kasutan seda ennustamise juures intuitiivse jõuallikana, mis tundub tavainimesele võib-olla mõistmatuna ehk hookuspookusena.

Võin juba praegu ette ütelda, et sügis kestab pikalt ja talv tuleb soe. Täpsemalt olen talve kulgu proovinud ennustada seapõrna järgi ja teinud selleks põrna paksusele toetudes vastava skaala. See kehtib ainult Lääne-Eesti kohta, kaasa arvatud Pärnumaa. Tegelikult on seegi vanarahvatarkus. Ega vanasti põrna mõõdetud, jõuluks tapetud sea põrn lasti lihtsalt käe vahelt läbi ja paksem koht näitas külma, õhuke aga sooja talve.

Iga talve eel on jahimehed toonud mulle metsseapõrnasid. Kui aga nüüd kõik metssead katku kartuses maha lastakse, siis ma ei teagi, mis edasi saab.