Naeratasime teineteisele. Päike. Sellisena ta püsib meiega. Päiksena.

Jääme Maalehes puudust tundma sõber Jürist, tema energiast, tema sädelusest, tema teadmistejanust, tema loomingulisest kergusest ja multitalendist.

Sellest, kuidas ta meid pidevalt oma nõksuga viktoriiniküsimustega proovile pani. Viimati näiteks selline välkküsimus: “Boamadu on samuti muneja, aga millisel erilisel viisil?”

Järgmisel nädalal oleks olnud Jüri sünnipäev, sellekski oli juba jürilik muusikakeskne tööplaan.

Toimetuses on kõik vaikseks jäänud.