Sarnaselt ahhetama panid ka miljonilinna Krasnojarsk külje all asuvad võimsad kivisambad (vene k stolbõ), unikaalsed loodusvormid, mis on linnale visiitkaardiks saanud.

Kui Krasnojarsk üllatas oma moodsuse ja võib öelda ka, et edevusega – kõrgete, kiiskava välimusega uuselamute rajamine on täies hoos, õhtul süttivad üle Jenissei koolduval Kommunaalsillal Vene lipu värvides tuled ja algab uhke muusikaline purskkaevusõu –, siis ligi 200 kilomeetri kaugusel Atšinskis avaneb sootuks teine pilt.
Värvilistes tuledes särav Kommunaalsild Krasnojarskis.
Stalini portreega plakat Atšinski linna bussipeatuses.
Rohkem kui 300 aasta vanuses linnas on küll säilinud tsaariaegset arhitektuuri, mille üle võiks uhkust tunda, ent see kõik laguneb tasapisi. Oma uusimad ehitised sai Atšinsk valdavalt möödunud sajandi kuuekümnendatel.

Nõukogude aja pärandit kohtab mõlemas linnas – tänavad kannavad Komsomoli, Lenini ja muid sarnaseid nimesid ning siin-seal hakkab silma ka Lenini kujusid. Mõneti võib seda pidada ootuspäraseks, sest hea küll, hiiglaslikke skulptuure on keeruline teisaldada, kuid hiljuti üles seatud Stalini pildiga plakat tuli reisisellidele tõelise ootamatusena. Atšinski linnavalitsuse vastas asuv bussipeatuse paviljon oli saanud just niisuguse täienduse.

Setud tervitasid reisiselle hansaga, mida kallati klaasi lausa teekannust.
Krasnojarskiga võrreldes paistis kontrastina silma ka Siberi setude Haida küla eluolu. Hinge läks aga tõsiasi, et oma keelt ja kultuuri on võimalik isegi tuhandeid kilomeetreid Eestist eemal olles elus hoida.
Maja Siberi setude külas Haidas.

Siberi mastaapide juures pakub iga reisipäev kindlasti midagi ainulaadset vaatamiseks ja üllatavalt emotsionaalseid kohtumisi väga sõbralike kohalike inimestega.