Maalehe toimetus soovitab tänaseks päevaks neid isamaalisi laule
Rein R üks lemmikuid pärineb koolipoisiajast.
“Kui natuke peale südaööd püüdsin Eesti Raadio lainepikkuselt 290 m kuulata väliseestlastele mõeldud saate algust, see hakkas alati pihta lauluga "Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt ...". Ega seda laulu tollal muul ajal väga ei lastudki. Miski, mis sõnulseletamatu, pani seda kuulama. Paneb nüüdki."
“Teine lugu, mis hinge on läinud. Oli aasta 1982 ja ülikooli lõpetamise järel sõjaväelaagris Leedus Telšiais kaikus filoloogide ja ajaloolaste ühise rühma jalutuskäikudel ja -marssidel Eesti Vabadussõja laul “Enne veel kui tõuseb päikene". Venelastest ohvitserid sõnadest muidugi aru ei saanud, ainumas eestlasest ohvitser lasi aga asjal sündida.”
“Kolmas lugu on kontrastiks eelmistele esmapilgul kurb. Aga tõsi ta on, et vahel tulevad sellisedki mõtted pähe, mida laulu kaudu ütleb Aapo Ilves. Sel laulul on sügav sisu. Sõnum.
Bianca leiab, et see Stig Rästa ja Maian Kärmase laul võiks ühel päeval kõlada laulupeol.
Kristeli jaoks on alates liivakastiaegadest isamaalisusega seotud laul olnud “Jää vabaks Eesti meri”.
“Seda laulis tõsiselt ja sõjakalt Mare Garšnek filmis "Me olime 18-aastased". Lapsena ma armastasin väga laulda, ja just täiskasvanute laule. Sedagi laulu karjusin koduhoovi keldrikühmult seni, kuni isa tuli ja keelas mul selle laulu laulmise ära, väites et muidu viiakse meid vangi. Hirmutas ära küll, aga seda ilusam see viis tundus.”
Liile meeldib kõige enam “Mu isamaa armas”.
Kristiina ütleb, et “Vabadus valatud verest” on lihtsalt 24. veebruariks sobilik laul.
“Meeleolukas. Või siis ilus, kuidas soovid. Kuidagi arusaamatu, et seda nii vähe mängitakse neil päevadel, mil võiks isamaalisi laule mängida.”
Mari K lemmik on “Eesti muld ja Eesti süda”
Madis leiab, et Bonzo album “Ei saa mitte vaiki olla” on kaasalaulmiseks kõige parem.
Rein S saadab vaatajate poole teele isamaalise laulu koos tantsuga, mida esitas koos tuhandete aatekaaslastega XI noorte tantsupeol 2011. aastal, mil kuulus Tarvanpää õpetajate rühma koosseisu.
“Tõtt öelda olid algul kahtlused suured, kas ikka Helena-Mariana Reimanni uusloominguna sündiv tants suudab ära kanda, tänaste noorteni tuua Urmas Alenderi ja Ruja ühe võimsama ballaadi iva ja oa? Aate, mille sõnad sõnastanud Lydia Koidula juba aastal 1867? Suutis küll ja veel kuidas! Suutis nii, et kirjutasin isegi Urmas Alenderile rokkarite taevasse kirja. Uskumatu, et veel eelmisel suvel kohtasin inimest, kellel see meeles oli.”
