Bussid väljuvad Tallinnast, Pärnust ja Võrust. Harjumaal minnakse Lahemaa metsaradadele, Võrumaal Paganamaa ja Pähni seenemetsadesse ning Pärnumaal külastatakse Tolkuse metsaradasid.

Osalustasu sisaldab transporti, väikest moonakotti, lõunasööki ja meeneid. Seenekorjamise varustus tasuks osalejatel endil kaasa võtta, sest huvitav seenesaak on üpris kindel.

Kaasas on kuus tuntud seeneteadlast

Retkelisi saadavad metsas kuus tuntud seeneteadlast. Harjumaal on giidideks Teele Jairus ja Tõnu Ploompuu, Pärnumaal Merike Palginõmm ja Veiko Kastanje ning Võrumaal Vello Liiv ja Külli Kalamees-Pani.

Valdavat osa söögiseeni ei tunta ega korjata. Mükoloog Vello Liivi sõnul on Eesti metsades kuni sadakond maitsvat söögiseent, mida oleks võimalik toiduks korjata. "Söödavaid seeni on tegelikult märgatavalt rohkemgi kui sada, ent need on sageli ka niivõrd harva esinevad, et tavakorjajal ei ole mõtet kõiki neid endale selgeks teha," tõdeb seeneteadlane Liiv.

Paganamaa ja Pähni metsades võib Liivi sõnul seeneliikide arv ulatuda paarisajani. "Seeneretkel vaevalt me päris kahtsadat liiki kokku korjame. Aga kindlasti on ka nelja tunniga võimalik sadakond liiki seeni saada," räägib Liiv.

Seeneretke käigus õpetatakse inimestele seeneperekondade äratundmist ning kindlasti ka oluliste mürgiseente tuvastamist. "Kindlalt mürgiste seente hulka kuulub narmasnuttide perekond. Ka septembri alguses toimuva väljasõidu käigus leiame kahtlemata vähemalt kümmekond liiki narmasnutte, sest see ei ole sugugi haruldane perekond. Neid on Eestis kindlasti üle saja liigi," ütleb Liiv.

Eri seente kasvualad on Eesti piires kuigipalju erinevad. "Põhja-Eesti on oma pinnase poolest eriline, seal tuleb paas pinnale ning muld on suhteliselt lubjarikas. Paljud seened armastavad lubjarikast pinnast," ütleb Liiv. Ühe näitena toob Liiv välja suure sirmiku, mis on Põhja-Eestis populaarne seen, ent Lõuna-Eestis harva kohatav.

Lõuna-Eesti metsades võib aga leida mitmesuguseid haruldasi riisikaid. "Seal on ka selliseid, mida ma näiteks Põhja-Eestis ja Saaremaal ei ole leidnud," ütleb Liiv.

Kuidas seeni valmistada

Seeneretkel tutvustatakse ka söögiseente omadusi ning jagatakse näpunäiteid seente valmistamise kohta. Mükoloog Tõnu Ploompuu rõhutab, et oluline on teada, milliseid seeni süüa värskelt ja millised vajavad kupatamist. "Näiteks pilvikuid on mitut tüüpi – osa on värskelt söödavad, teisi tuleb kupatada. Eestis on kombeks kõik läbi kupatada, aga nii läheb parematest seentest parem osa kaduma," räägib Ploompuu. "Ka paljusid riisikaid on traditsiooniliselt kupatatud, aga ei pruugiks. Võiks säästa seene enda maitset," lisab ta.

"Uute seente tundmaõppimise juures on suurel määral see tähtis, et mis maitsed endale meeldivad. Maitseelamuste laiendamine!" kirjeldab Ploompuu seeneliikidega tutvumise üldist mõtet.

Peale riisikate, puravike ja kukeseente haruldasematele liikide võib seeneretkel tõenäoliselt kohata ka napsikuid ja metsšampinjone. Vello Liivi sõnul jäävad maitsvad söögiseened, näiteks metsšampinjonid, sageli korjamata hirmust valgete seente ees. Hea õnne korral võib kohata ka huvitavamaid leide. Tõnu Ploompuu toob näiteks, et kohtas tänavu koguni jahu-limaloorikut, mis on suhteliselt harv seen.

Seeneretkele saab registreeruda aadressil www.maaleht.ee/seenele.