Nii rääkiski raamatukogus töötav naine hingeliigutusel sellest, kuis ta käis hiljaaegu Tallinnas Herne tänaval maja 13 juures, kus vanaisa elanud. Tema juurte otsingud, mis kestnud üle aastate, olid jõudnud vanaisa sünnipaika. Kahjuks uut infot ta Herne tänavalt ei saanud. Küll aga vaimustus Tallinnast ja leidis eneses aina enam eestlust.

Larissa vanaisa, Tallinna paberivabrikus töötanud Einart Kuuskaru mobiliseeriti 1941. aastal Punaarmeesse ja saadeti Eesti korpuse tööpataljonlasena Arhangelski oblasti Krasnoborski rajooni. Ta oli puusepp, sünniaastaga 1916, sünnipaigaks Raasiku, Harjumaa.

Einart Kuuskaru

1942. aastal oli vanaisa Einart Kuuskaru aga juba Krasnojarski kandis ning kohtus Larissa tulevase vanaemaga.

1943. aastal sündis Larissa ema, kes ei häbenenud kunagi oma eesti päritolu, rääkis ikka, et on eestlane, aga kahjuks Larissale eesti keelt kodus ei õpetatud.

Teated vanaisast Einart Kuuskarust lõpevad aga 1945. aastal, mil ta oli haavata saanud. Kuhu mees aga ravile saadeti ja mis temaga edasi juhtus on perele teadmata.

Einart Kuuskaru reamehe kaart

Kellel andmeid, kirjutage aga lahkesti kas selle loo autorile Rein Sikule või Larissa Barsukovale.

Sellised lõpetamata lugusid võib Siberist leida sadu ja tuhandeid. Elab ju me põhigiidi Kuno Raude hinnangul Siberis umbes 4500 eestlast või eesti juurtega inimest.

Maalehe Siberi reisist veel enamatki saab lugeda me reisiblogist.