Maitseäädikast saab ka suurepärase salatikastme, kui segada see kvaliteetse õliga. Lambaliha juurde sobib piparmündiäädikas, seenesalatile valeselleri ehk leeskputke äädikas ja lihamarinaadi kadakaäädikas. Tikriäädikas on tugeva maitsega hõrk vedelik magustoitude, marinaadide ning salatikastmete valmistamiseks.

Piparkoogiglasuuri ja sefiiri sisse sobib tugevat tooni andev leedrimarja äädikas. Selle sees marineeritud ja poolitatud munad näevad peolaual välja muljetavaldavad.

Siirupid on aga raudrohu, pihlaka, võilille, leedriõie, kuusevõrse ja angervaksa maitsega (vaata tooteid siit). “Oma tegevusega tahan ma anda selge signaali, et elu maal on võimalik. Meie naised on võimekad, paindlikud, koostööaltid ja pööraselt töökad,” ütles Maria Kaljuste. “Isegi umbrohust siirupit keetes on võimalik hakkama saada, kui oled nutikas.”

Kõige olulisemaks oma toodetest peab ta õunaäädikat. “Õunaäädika ohtratest headest omadustes ja kasutamisest tervise toetamisel räägitakse väga palju, samuti sellest et äädikas sisaldab ka ensüüme ja mineraale ning on ühtlasi naturaalne probiootikum,” ütles Maria Kaljuste. See sisaldab orgaanilist õunhapet (C2H6O5), mis reguleerib seedimist.

Õunaäädikaga saab ka hoidistada ja seeni sisse teha. Organismi tugevdamiseks ja puhastamiseks peaks supilusikatäie äädikat segama klaasi leige veega, selline jook eemaldab organismist mürk- ja jääkained. Pärimustarkus õpetab selleks kasutama vett, kus on hoitud öö läbi hõbelusikat ja lisama lusikatäie mett. Sedasi tarvitatuna leevenduvad seedehaigused, väheneb ateroskleroosi oht ja kolesteroolitase veres, see vedeldab verd ja laiendab veresooni.

Nõrga äädikalahusega peaks puhastama põletikulist ja rasust nahka, loputama juukseid. Sortsukene õunaäädikat ja mett teetassi leevendab nohu. Sellise segu auru võib ka sisse hingata, kui juua ei taha. Kui aga võtta segu peenestatud küüslauguküüntest, 1 tl õunaäädikast ja 1/3 kl veest enne sööki kaks korda päevas, siis aitab see eriti tõhusalt normaliseerida vererõhku.

“Harva räägitakse sellest et ka õunaäädikal ja õunaäädikal on suur vahe,” märkis hakkaja naine. “Suurem osa õunaäädikaid on kääritatud tont teab kus kasvanud õunte nn mahlapressimisjääkidest, neid pikalt leotades.” Sellele lisatakse hulka suhkrut ning hunnik lisaaineid, et lõhna- ja maitseained välja tuleks ning et käärimine algaks ja et käärimine lõpeks, vedelik selgineks jne. Kõige hirmsamal juhul on tema sõnul tegemist keemilisel teel, näiteks naftast saadud äädikaga, millele on lisatud looduslikule sarnanevat lõhna ja maitseaineid ja karamelliseeritud suhkrut.

“Tõeliselt tervislik on aga maheõuntest või meie puhul Saaremaa koduaedade õuntest pressitud mahla kääritamise ja siis aeglaselt looduslike bakterite abil äädikaks aetud õunaäädikas, mida umbes kaheksa kuu jooksul segatakse ja poputatakse temperatuuri jälgides ja tibakese suhkruga toites kui vaja,” ütles ta. “Kõige parem on ikkagi see äädikas, mis ei ole kuumutatud ja parem kui ka absoluutselt viimseni kirkaks puhastatud. Sellise äädika (meie äädikas on selline!) ostja võib sortsu äädika “ema” lisamisel oma käärinud mahla sisse teha ise kodust äädikat, maitsestada seda endale kõige rohkem meelepäraste ürtidega ja teha suurepäraseid salatikastmeid hoides kokku nii soola kui suhkrut, ohverdamata piiskagi söömise mõnust, pigem vastupidi.”

Äädikal, mis on elus, võib korgi alla jäänud õhust tekkida peale väike kile, mis ei ole sugugi paha, vaid näitab kui elujõuline toode on. Lisaks võib sellise naturaalse äädika sisse pista oksakese lavendlit ning kasutada seda kosmeetilise äädikana, nagu naised on juba aastasadu enne meid teinud. Nemad kandsid seda siis tibatillukeses kaelaskantavas pudelikeses endaga kõikjal kaasas.