Kübarat kannab heledamat tooni jalg, mis vanematel seentel muutub seest õõnsaks. Kübara alapoolel on kahvatupruunid eoslehekesed.

Rahvasuus tuntakse männiriisikat veel ka männiseene ja paluseene nime all. Nimetustest selgub, et loo peategelasel on tihe seos mändidega.

Kindlasti võib männiriisikaid sobivate ilmastikuolude korral leida liivastest männikutest, mändidega segametsadest ja rabaservadest.

Nagu kõikidel riisikatel, nii on ka männiriisika põhitunnuseks vigastuskohtadest erituv piimmahl. Männiriisikatel on see püsivalt valge värvuse ning põletavalt kibeda maitsega.

Seega pärast riisikate korjamist või puhastamist pole sugugi ülearune käed kibekast lisandist puhtaks loputada ning loomulikult ei tasu piimmahlaste näppudega silmi hõõruda.

Iseloomulik kibe piimmahl

Eelmistel sajanditel levis Eestimaa eri paikades kindel veendumus, et söögiks võib julgelt neid seeni korjata, mille murdekohtadelt immitseb piimmahla.

Riisikate piimmahla kibedus oleneb selles lahustunud vaikainete sisaldusest. Kibe piimmahl kaitseb männiseeni tavaliselt üsna edukalt seeneusside ründe eest.

Tõsi, suuremõõtmelised ja vanemad seened on vahel seeneusside käikudest läbi uuristatud. Ka nälkjate menüüs ei ole männiriisikas tänu kibedusele just esmaeelistatud suupiste. Aga varjualuseks sobivad need seened nälkjatele üsna edukalt.

Suuremate männiriisikate puhul võib kübara alapoolel vahel märgata laigutist eoslehekeste puudumist ning valevaks kuivanud limajälgi. Mõlemad on nälkjate töö tulemus. Küll on männiseened aga kaitsetud kõrvetava kuumuse eest.

Ja nii võibki hõredamas männimetsas leida kümnete kaupa päikesest närvutatud, kuivusest krimpsu tõmbunud kübaraga männisee-
ni, millel kasvuks on lihtsalt niiskust nappinud.

Männiriisikaid leidub läbi suve

Männiseente populaarsust aitavad kindlasti suurendada kaks tõsiasja. Esiteks, pikk levikuaeg. Headel seeneaastatel võib neid seeni vahelduva eduga korjata lausa juulist (piisava sademete hulga korral) kuni novembrini välja (öökülmade puudumisel).

Teiseks, tegemist on väga saagika seenega.

Soodsate ilmastikutingimuste korral võib männiseente saagikus küündida lausa mitmesaja kiloni hektari kohta, nii et erilist otsimise vaeva ei peagi nägema, muudkui kummardu ja korja!

Kõigile seenelistele ei paku selline küllus erilist pinget, sest loominguline seente otsimine asendub siis pigem lihtlabasema saagi kogumisega.

Arvestuslikult loetaksegi männiriisikat meie metsade saagikamaks seeneks.

Teravalt kibe maitse määrab paljuski männiseente kulinaarse kasutusala. Enne söömist tuleb neid kaua aega ja vett vahetades leotada ja alles siis keeta. Võib ka kohe keeta, kuid siis tuleb jällegi vahepeal keetmisvett vahetada.

Muide, päris mõruvabaks ei muuda neid seeni ka väga kauakestev kupatamine.

Samas on mõru maitse männiriisikate omalaadne visiitkaart, mistõttu osa inimesi neid ihaldab, teised aga seente arvestuses sootuks väheväärtuslikuks suutäiteks loevad.

Ehkki kena välimusega männiseente viljakehad tunduvad tihked ja lihakad, on nad sööjale lahja suutäis, sest sajagrammine riisikaports annab kõigest 20 kilokalori piires energiat. Aga vaevalt keegi ainult keedetud männiriisikatest toitub.

Männiriisikate koostises leidub päris palju valke, süsivesikuid, rasvu, orgaanilisi happeid, kuid lõpuni seeduvaid ja sööja soolestikus imenduvaid toitaineid esineb suhteliselt vähe.

Üsna arvestatavalt leidub aga männiriisikais kiudaineid, kuid seente puhul on sagedasti nii, et enamik neist meie seedekulglas ei seedugi.

Kiudainete vallas on põhitegijaks kitiin, mida ohtralt leidub seenerakkude kestades.

Igasugused toidulisandid (või, hapukoor, majonees, lihatükid, tainas jne) tõstavad aga oluliselt männiseentega roogade toiteväärtust ning mitmekesistavad ka saadavaid maitseelamusi.

Palju häid säilitusviise

Männiseente mõru maitsevarjundit saab kasutada niinimetatud riisikaõli valmistamiseks. Selleks pannakse kupatatud männiseened mitmeks päevaks toiduõlisse. Selline riisikamaitseline toiduõli annab ka toitudele kerge seenemaitse.

Keetmisjärgselt muutuvad need seened püsivalt tumedaks. Ja jällegi – osadele seenesööjatele tumedad seened meeldivad, teised aga eelistavad nahka pista veidi heledamaid.

Juba keedetud männiriisikaid saab säilitada kas soolatult, marineeritult või isegi sügavkülmutatult. Veel üheks männiseente säilitamisviisiks, mis eestlaste seas paraku eriti levinud pole, on nende hapendamine.

Säilitatud männiriisikaid saab edukalt kasutada erinevate toitude valmistamisel. Nimistusse lähevad nii külmroad, näiteks suupisted, salatid, võileivakatted kui soojad toidupoolised, näiteks seenekaste, pirukatäidis, vormiroad jne.

Kuumutatud männiseened on suhteliselt sitked ja säilitavad esialgse massi.

Eelmainitud põhjustel olid männiriisikad vanasti väga populaarsed ühiskondlikule toitlustusele müüdavate seente nimistus. Tõsi, toite- ja maitseomadustelt paigutati need seened kõige väiksema väärtusega söögiseente hulka.

Männiseente kuumtöötluse järgne äratuntav kuju säilitamine lubab neid ka kaunistusena kasutada. Eriti meeldiv on, et viimane tõsiasi kehtib ka väiksemate seente suhtes.

Paljud seenelised korjavadki vaid väikesi nööpe meenutavaid männiriisikaid, jättes suuremad eksemplarid tähelepanuta ja lihtsalt metsa kasvama.

Ja põhjuseid selliseks toiminguks on mitmeid, sest suuremad seened on vahel kahjustatud, nad kipuvad seenekorvis või töötlemisel kergesti purunema.