Igor Mang ennustab tänases, 3. jaanuari lehes inimestele head ja halba kogu aasta ulatuses. Kui kaugele teie julgete majanduses toimuvat prognoosida?

Majanduses võib vaadata mõnes asjas ette väga pikalt, mõnes väga lühidalt. Praegu on keskkond muutunud nii ettearvamatuks, et pikemaid prognoose on raske teha.

Kas rahvaloendusandmetes oli teie jaoks midagi üllatavat?

Kartsin, et väljaränne on suurem. Tuleb ka välja, et oleme alahinnanud inimeste arvu, kes on tööturult eemal. See tähendab, et tööturul on vähem inimesi, kui uuring seda on näidanud.

Meil on palju pensionieas inimesi, kes on töövõimelised ja kel on tahet töötada, kuid nad on tööturult kõrval. Ilmselt on see kinni minevikus: meil on ikka veel ettevõtjaid, kes lasevad pensioniikka jõudnud lahti.

Euroopas näeme, et teenindavas sektoris on suurlinnades peamiselt noored, väiksemates kohtades, kus tempo aeglasem, vanemad inimesed. Nad töötavad vahel ainult osalise koormusega, aga päris kodus ei istu.

Parem oleks, kui inimene korjaks pensioniraha, kuni ta tahab, ja loobub töötamisest siis, kui arvab, et on küllalt ja ta arvestab sellega, et elab töötatud aastate arvel ära. Kui inimene tahab rohkem, siis ta peab ka rohkem panustama.

Meie poliitikud ütlevad, et Eestil läheb võrreldes muu Euroopaga hästi. Inimesi pahandab selline sõnum alati väga.

Me võrdleme ennast ju alati ideaaliga, milleks meil tihti on Soome. Et nad tulevad siia ja kulutavad palju.

Aga miks nad tulevad ja kulutavad? Sest siin on odavam! Soomes nad ei saaks seda endale lubada, seal on nad hulga vaesemad.

Teine asi on see, kuidas me kriisist välja tulime. Inimesed lootsid, et raskused mööduvad ja me saame nüüd edasi minna sealt, kus pooleli jäi.

Nüüd selgub, et kriis oleks justkui möödas, aga pole kiiret kasvu, palgatõusu ega kõiki loodetud võimalusi. Tegelikkus ja ootused on liiga erinevad.

Mulle tundub, et poliitikud ei oska seletada otsuste tausta. On loobutud inimestega rääkimisest, neile ei põhjendata otsuseid. Kohati on hoiak suisa selline, et ise olete lollid, kui mu targast jutust aru ei saa.

2009. aasta esimesel poolel, kui tehti suuri kärpeid, oli täiesti fenomenaalne, et rahandusminister, kes tavaliselt on kõige vihatum, oli kõige popim. Miks? Sest Ivari Padar rääkis inimestega ning see hoidis ära olukorra, kus rahvas tuleks tänavatele protestima.

Mida uus aasta toob keskmisele inimesele, kes rügab kõvasti oma unistuste nimel?

Tuleb väike kasv, väike paranemine, aga ei midagi suurt ega uhket. Igatahes, kui maailmas midagi tõsiselt metsa ei lähe, siis Eesti olukord ei halvene.

Raske on soomlastel, raske rootslastel. Meil on õnneks kulutada kvoodirahasid ja Euroopa Liidu raha. Projektid annavad kohalikele tööd ja nad ka kulutavad saadud palka siin ning raha käib ringi.

Elu on paranenud alati vähehaaval. Kahjuks on viimaste aastakümnete suur hüpe jätnud inimestele mulje, et elu on aina pidev ülesminek.

TÄHELEPANU! Välismaalt telefoni teel loo ostmiseks tuleb klikkida SIIA. Küsimuste ja probleemide korral palun saatke e-kiri aadressile klienditugi@lehed.ee.

Avalehele
22 Kommentaari
Loe veel: