Meeste diskrimineerimine jätkub
“Olukord läheb aina hullemaks,” kinnitas “Naerile” meesõiguslaste liidu esimees Valdur Rindkere.
“Selle üle, et kodus pole mingit võrdsust loota, ma pärast kahekümneaastast abielu enam ei imesta,” jätkas Rindkere. “Tahaksin ka pesu triikida, sokke nõeluda, näputööd teha, kuid naine ei lase. Kui õhtul töölt koju jõuan, on laual soe söök, külmkapis tume Iiri õlu, telekas jalgpall või jäähoki, kuid sukavardad on iga päev uude kohta peidetud. Olen masenduses.”
Meeste näruse olukorra üle kurdab ka Hillar (nimi muudetud): “Käisin eile õhtul kaubanduskeskuses, kus on laia valikuga naistepesu pood, olen tihti selle poe juurde sattunud, kuid pole julgenud siseneda.
Pärast võrdõiguslikkuse kampaaniat võtsin südame rindu ja läksin. Naised teevad seal, mida tahavad – vaatavad ja uurivad ning isegi proovivad selga.
Aga kui mina võtsin endale mõned püksikud ja rinnahoidjad, et need endale proovikabiinis vaid hetkeks selga panna, kutsuti kohe turvamees kohale.”
Veelgi jõhkrama diskrimineerimise ohvriks langes Rein, kelle maailm eile kildudeks purunes.
“Tahtsin enne jõulu ennast korralikult puhtaks pesta,” pajatas Rein. “Ostsin õlled, praadisin küüslauguleivad valmis, pakkisin need koos juustu ja puhta pesuga saunakotti ning läksin.
Kuna meestesaunas oli palju rahvast, läksin naistekasse. Vahet ju pole, seaduse järgi on meil kõik võrdsed. Panin asjad kappi ja ronisin lavale.
Kus siis tõusis alles kisa, mind sõimati meheks ja pätiks, mõned arvasid koguni, et ma olen purjus, kuigi olin joonud vaid kuus õlut. Naised jooksid kiljudes välja, tundsin end teisejärgulise inimesena.
Ma vist ei pea lisama, et sellega oli mul nii saunapäev kui ka jõulupühad rikutud.”
Seda, miks naised meestesse ka seitse aastat pärast Euroopa Liidu ja NATOga ühinemist üleolevalt suhtuvad, on väga raske seletada.
“Viiskümmend okupatsiooniaastat on jätnud oma sügava jälje,” pakub Valdur Rindkere Euroopa kogemusele toetudes.
