Foto: Bianca Mikovitš

Kellele praeguse seadusandluse alusel kuulub kaldale uhutud materjal ja kas igaühel on õigus see rannast enda tarbeks üles korjata?

Vastab Priidu Pärna
Tallinna notar

Rannarahvas on aastasadu rõõmustanud randa uhutud “kingituste” üle. On see kaup siis pärit olnud uppunud laevalt või tormiga aluselt pudenenud last.

Ikka on uudiseid, kus pärast tormiseid öid jõuab randa tihude kaupa palki või üksikuid esemeid nagu päästepaadid jms. Rahvasuu kutsub sellist mereandi aakrikuks.

Kuid kas sellise vara hõivamiseks on siiski õigust ka tänapäevaste seaduste kohaselt? Riigi seisukohalt vaadates reguleerib seda valdkonda 1992. a kaubandusliku meresõidu koodeks, mille kohaselt peab eelkõige lasti kaotaja teavitama kadunud lastist politseid või veeteede ametit ning just viimane ametkond peab korraldama lasti ülestõstmise, kuna see võib ju ohustada laevaliiklust.

Lasti kaotamisest teatamata jätmine on suisa karistatav väärtegu. Kui omanikku ei selgu, peab veeteede amet avaldama kuulutuse Ametlikes Teadaannetes ja ise korraldama lasti merest välja võtmise.

Eraisiku või maaomaniku seisukohast vaadatuna ei saa samuti eeldada, et see, mis minu maale (kaldale) on uhutud, kuulub mulle automaatselt n-ö loodusseaduste alusel.

Meri ise ja selle põhi ei kuulu maaomanikule, vaid riigile. Võiks ju tavapäraselt eeldada, et ka lasti leidja teavitab politseid või veeteede ametit sellisest omanikuta varast, kui seda suurel hulgal “maabub”.

Eraisiku õigusi sellise vara omandamisel reguleerib asjaõigusseadus ja täpsemalt leiu sätted. Merre uppunud vara puhul ei saa lähtuda sellest, et see on peremehetu, s.t et omanik on sellest loobunud vabatahtlikult asja hülgamise teel (nn äravisatud asjad). Varal on peremees, aga me ei tea sageli, kes see on või kus ta asub.

Kui näiteks päästerõngal või parvel on peal laeva nimi ja sadam, tuleb asjaõigusseaduse kohaselt vara leidajal teavitada leiust omanikku.

Kui leiu väärtus ületab 50 eurot, tuleb leiust teatada politseile, juhul kui omanik on teadmata. Kaldale uhutud omanikuta vallasvara võib seega leidja üles korjata, kuid ta ei tohi seda omaniku eest varjata ega ära tarvitada.

Kui aasta jooksul ei ole omanik välja ilmunud, alles siis saab leidja selle vara omanikuks. Omaniku ilmnemisel aasta jooksul peab viimane maksma leiutasu kuni kolmandiku ulatuses vara väärtusest.