BUSSIPEATUS NAGU HALB UNENÄGU
Elan Tartu maantee ääres Peetri alevis. Minu kodust umbes 100 meetri kaugusel paistab aknast Tartu maantee ja Mõigu bussipeatus. Järgmine peatus on kohe samas lähedal, Peetri Selveri ees. Peatuse nimi on Oomi. Miks on kaks peatust kõrvuti, ma ei tea, aga see selleks. Igatahes, kui ma soovin sõita Peetri alevist Kesk-Eestisse, Annasse, tundub esmapilgul kõik väga lihtne olevat. Emmas-kummas peatuses mõni buss ikka peatub. Nii arvasin ma kuni eelmise laupäevani...


Hakates bussipiletit broneerima, selgub, et Peetrist Annasse sõites peatub minu kodu lähedal päevas vaid üksainus buss: hommikul kell 9.38. Simple Express. Ostan eelmüügist 3.50 eurot maksnud pileti ja uurin igaks juhuks eelnevalt, kummas peatuses see buss täpselt peatub. Bussijaama tasuliselt infoliinilt ma vastust ei saa, sealt soovitatakse pöörduda konkreetse bussifirma poole. Helistan Lux Expressi telefonil ja pärast põgusat ootamist saan teada, et on olemas veel kolmaski peatus, umbes 500 meetri kaugusel Peetri Selverist Tartu poole. No pole hullu, mis see pool kilomeetrit siis mõnusal kargel hommikul kõndida on.


Laupäeva hommikul kompsudega kodunt igaks juhuks varem liikuma hakates jõuan Tartu maantee ja Mõigu tee ristmikule ning mõistus saab otsa. Lähen üle Mõigu tee lootes, et müratõkke äärest viib kõnnitee edasi, kuid võta näpust – teed pole! Masinad sõidavad minust hirmlähedalt mööda ja on näha, et sealt ma edasi ei pääse.

Lähen üle tee tagasi, et äkki on jalakäijate rada teisel pool Tartu maanteed? Ka seal ei ole! Marsin tagasi alguspunkti, vaatan ümbruskonda ja hindan olukorda – see pole võimalik! Kuidas need inimesed siis sinna peatusesse saavad? Korraks käib peast läbi mõte, et ehk läheb kusagil majade ja laohoonete vahelt mingi tee? Kuid seegi näib üsna lootusetu ettevõtmine ning otsima minna pole lihtsalt enam aega.


Sammun uuesti üle tee ja alustan teekonda teisel pool maanteed. Läbi musta ja poolsulanud lume sumpan peatuse poole, mida pole kusagil näha. Autod tulevad vastu ja minna pole kuhugi – olen sõna otsese mõttes sõiduteel. Ühel hetkel märkan, et kohe algab ridadevaheline piire ja pärast seda ei saaks ma enam üle nelja rea õigele poole sinna, kus asub peatus. Suman taas üle eraldusriba ja paksu lume õigele poole teed. Kiirendan sammu, sest endiselt tuleb mul liikuda sõiduteel ja hirm, et mulle lihtsalt otsa sõidetakse, on suur. Pealegi, see on koht, kus lõpeb 70 km/h kiiruspiirang ja algab üks suur kiirendusvõistlus Tartu suunas.


Kõmbin edasi. Infotöötaja lubatud pool kilomeetrit on ammu läbi aga peatust ikka ei kusagil. Tekib paanika, et tõenäoliselt jään ma sellest ainsastki bussist lihtsalt maha. Lõpuks hakkavad paistma klaasist seinad ja bussipeatuse silt. Kilomeeter kodust eemal, keset põldu, suure maantee servas asuv peatus on lumest lükkamata, selle tagune sulalume-kollane ehk muutunud välikemmerguks. Ei prügikasti ega infot minu bussi kohta. Posti otsas ripnevad vaid roostetanud tahvlid Samati bussiaegadega. Olukord on sedavõrd absurdne, et hetkeks hakkan juba kahtlema, kas see mitte halb unenägu ei ole?


Buss õnneks tuleb, saan oma sõidu sõidetud. Kuid küsimused painavad mind tänaseni. Kelle huvides on püsti pandud see „fantoompeatus” Tartu maanteel, keset põldu, kus pole sõitjaid, kuhu ei vii mitte ühtegi jalakäijate teed? Miks ei peatu see buss Mõigu või Oomi peatuses, mis on Peetri alevi elanikele ilmselgelt lähemal, mugavamas ja turvalisemas asukohas? Päris kindlasti ei käi see "mäng" reisijate huvides, pigem vastupidi. Tehtud on kõik selleks, et jumala eest ei pääseks inimene bussiga sõitma, isegi kui kellelgi peakski selline mõte tekkima. Milleks meile tasuta ühistransport, kui isegi raha eest ei ole võimalik minna peatusesse ilma, et sa oma eluga ei riskiks?

No nii, lugu kirjas, asume uurima, kes teaks, miks bussipeatus just niisuguses kohas asub ja kuidas inimene sinna kohale peaks saama minna.

Kirjutame maanteeametisse. Kommunikatsiooniekspert Kai Simson vastab: "Kuna kõnealune bussipeatus asub Rae vallas, siis palun pöörduge oma küsimustega nende poole."

Pöördume. Valla infotelefonilt soovitatakse suhelda hariduse spetsialist Kai Lasniga.

Suhtleme. Pr Lasn ütleb, et peab kirja vallavanemale edasi suunama.

Ja mõne aja pärast potsatabki Maalehe veebitoimetaja postkasti vallavanem Mart Võrklaeva kiri, mis suunab meid edasi, õigemini küll tagasi maanteeametisse:

"Kuivõrd antud pöördmine puudutab kaugliini busside peatumisi ja sellega tegeleb maanteeamet, mitte kohalik omavalitsus, siis peab selles küsimuses uuesti maanteeameti poole pöörduma.

Riigimaantee ääres olevad bussipeatused, nende rajamine, neile juurdepääs ja korrashoid on samuti maanteeameti pädevus ja vastutusala, seega on nende viide kohaliku omavalitsuse poole pöördumise kohta ekslik.

Maakonna- ja siseliine teenindavate peatuste rajamise ja hooldusega, mis asuvad kohalikule omavalitsusele kuuluvate teede ääres tegeleme meie. Arvestades meie (Rae valla - toim) kiiret kasvu oleme pidevalt nii olemasolevatele, kui uutele liinidele peatuseid rajanud ja olemasolevaid korrastanud/turvalisemaks muutnud."

Koos oma kirjaga saadab hr Võrklaev meile edasi MTÜ Põhja-Eesti Transpordikeskuse sõitjateveo spetsialist Kadri Krooni selgituse:

"Harju maakonnas määrab maakonnaliinidel peatused peatumiseks Põhja-Eesti ühistranspordikeskus. Maakonnaliinidel on peatumiseks kõik peatused, mis on tähistatud peatust tähistava liiklusmärgiga.

Tallinna haldusterritooriumil on Tallinna transpordiameti käskkirjaga määratud peatused, milles on peatumisõigus Harju maakonna bussiliinidel ja kommetrsbussiliinide liikumisteedel.

Tartu maanteed mööda väljasõitvatel liinidel on Tallinna territoorumil peatuseMõigu ja siis järgmine maakonnas paiknev peatus Peetri. Peetri alevikku teenindaval liinil on lisaks ka peatus Oomi.

Maakonnaliinide sõitjad kasutavad peatust Peetri nii Jüri/Kose poole sõitmiseks, kui ka Tallinnasse sõites. Peatusesse on paigaldatud meie poolt maakonna avalike bussiliinide sõiduplaanid ja seda uuendame alati kui on sõiduplaani muudatused. Kas ja kuidas need seal hetkel ripuvad, lähen ja vaatan lähipäevil üle.

Kaugliiniload antakse vedajatele Maanteeameti poolt kaalutluspõhimõtete alusel, mille üks osa on peatuste arv liinil. Vedajad ise taotlevad peatustes peatumise õigused. Lõppotsuse, kas nendes peatustes antakse peatumisõigus teeb maanteeamet. Samas, oleme teinud ja ka maanteeamet on teinud vedajatele ettepanekuid lisapeatusteks, kuid vedajad üldjuhul ei ole neid nõus tegema.

Põhjenduseks tuuakse sõitjate vähesus ning peatumisest tulenev lisaaeg liinil. Kommertsliinide sh kaugliinide sõiduplaanide paigaldamine oleks vedaja kohustus, kuid seda kulutust minimaalsete sõitjatega peatuses vedajad ei tee.

Kaugliinidel peatuste valiku, peatumisõiguste jm kohta peaks andma vastuse maanteeamet."

Ehk et miks see peatus, kus peatub üks buss päevas, sellises kohas asub, kuhu jõudmiseks tuleb sõita soovival inimesel eluga riskida, on endiselt selgusetu.