Foto: Karin Kaljuläte

Ilmselt on saialill nüüd küll üks sellistest suvelilledest, mille äratundmine kellelegi raskusi ei tohiks tekitada.

Levinund ning tavaline, kuid siiski äärmiselt tänuväärne lill

Esiteks saab tema kasvatamisega kindlasti hakkama igaüks, peale päikesepaistelise ja enam-vähem viljaka aiamulla (taluvad ka vähemviljakaid kasvukohti) ei nõua saialilled meilt suurt midagi. Seemned võib otse kasvukohale külvata aprillis-mais (umbes 2cm sügavusele), talub hästi ka ümberistutamist, ideaalne vahekaugus taimedel on 30cm, sellise vahega jääb taimede vahele piisavalt õhku, et nad moodustaksid kenad puhmad.

Idanema hakkab juba 5-8 kraadi C juures 7-10 päevaga. Õitsemine algab kusagil kuus nädalat pärast tärkamist ja õite ilu saame nautida kuni oktoobrini välja. Õitsemist saab aga veelgi pikendada, kui taimedelt õitsemise algusest alates eemaldada järjepidevalt kõik avanenud õied, sobivaim korjevahe on 2-5 päeva.

Mis lille aga nii eriliseks teeb? Päikeseliselt särav saialill on kaunis nii peenras kui ka lillevaasis, kus dekoratiivsena püsib vähemalt nädal, kuid vaid vähesed on kursis, et tegemist on ka söödava taimega, millele on omistatud ka väga palju raviomadusi.

Kasutamine

Saialille kõik osad – juured, lehed, õied on tugeva põletikuvastase toimega ja nii on temast saanud üks ütlemata tänuväärt ravimtaim. Rahvameditsiinis on pruugitud saialillesalvi, -teed, -tõmmist, -õli ja tinktuuri. Põletiku leevendamiseks võibki haigele kohale määrida saialillesalvi.

Lühiajaliseks kasutamiseks segage 1/3 osa saialilleõisi 2/3 searasvaga (sobib kasutada ka hanerasva), pikema säilivusajaga on saialilleõite, mesilasvaha ja õli segu, seda segu ei tohi aga kindlasti keeta, piisab, kui segu vaid veidi kuumutada. Saialilletee valmistatakse kuivatatud õitest, võib lisada ka lehti, teel on tugev toime nii bakteriaalsete kui ka viiruslike nakkuste vastu.

Kuivatamiseks soovitatakse hämarat ja sooja kohta, kuid temperatuur ei tohiks ületada 40-45 kraadi C. Laotatakse laiali õhukese kihina ja segatakse tihti. Kuivatamise võib lõpetada, kui õisik kergesti pudeneb. Säilitamisaeg on maksimaalselt 2 aastat. Saialille peetakse ka hirmkalli safrani aseaineks, kroonlehtedest saab valmistada sarnast pulbrit safranile, mida kasutatakse peamiselt saiataigna või keeduriisi valmistamisel.

Söödavad õied

Pehmeid õisi sobib süüa täiesti naturaalsel kujul. Enamasti kasutatakse neid tortide ja teiste küpsetiste kaunistamiseks ning värsketest salatites, lisades seejuures salatile ohtralt värviküllust.

Tugevama õiepõhjaga sortide puhul on soovitatav toiduks tarvitada ainult kroonlehti. Värskete õielehtedega sobib maitsestada nii jogurtit, kodujuustu, omletti kui ka paljusid kala- ja liharoogi. Parim viis söödavate lillede kasvatamiseks on orgaaniliselt, kui avastad taimelt kahjurid, siis kasuta looduslikke vahendeid.
Aiast korjatud taimed soovitatakse loputada kerges soolvees ning seejärel veel puhta jaheda veega üle puhastada.

Allikas: Maarahvapood