Foto: Pixabay

Inimesed on enamasti harjunud, et lemmikloomaks on kass või koer. Tegelikult on võimalikke lemmikuid palju rohkem: kalad, hiired, merisead, kilpkonnad, linnud ja paljud teised. Inimene saab ise vastavalt eale, tervislikule seisundile, füüsilisele aktiivsusele ja eelistustele valida, millist lemmiklooma võtta.

Loomulikult on kilpkonnapidamine füüsiliselt lihtsam kui kassipidamine ja kassipidamine lihtsam kui koerapidamine, aga siinkohal peab meeles pidama, et lemmiklooma valides tuleks eelkõige mõelda mitte pelgalt temaga hakkamasaamisele, vaid ka sellele, mida on talle pakkuda. Iga lemmikloom tahab, et temaga tegeletakse (mängitakse, dresseeritakse, sügatakse, räägitakse), talle ei piisa ainult ettepandud toidust ja veest.

Lemmiklooma pidamine kätkeb endas meeletult palju positiivseid nüansse, toome siinkohal välja neist tähtsamad.

Seltskond. Vanas eas ollakse sageli üksinda. Lemmikloomad suudavad meid rasketel ja üksildastel aegadel lohutada pelgalt oma kohaloluga.

Rutiin. Lemmiklooma pidamine eeldab teatud rutiinist kinnipidamist. See omakorda võib anda igapäevasele elule mõtte. Näiteks ise ei tahakski voodist üles tõusta, kardinaid eest tõmmata ja õue jalutama minna, aga koer sunnib seda ikkagi tegema. Jalutuskäigul võib saada uusi tuttavaid, kellega hiljem meeldivalt soojas kohvikus ilma lemmikuteta mõnusalt aega veeta.

Kindlustunne. Kurjalt haukuv koer ei mõju võõrastele just väga kutsuvalt, mis sellest, et ukse taga olev loom kaalub vaid 12 kilo.

Soov olla kasulik. Me kõik vajame, et keegi meist hooliks ja meie eest hoolitseks. Samuti ei kao kuskile soov olla kasulik ja vajatud, hoolimata sellest, et karjäär lõppes, lapsed kasvasid suureks ja algas pensionipõlv. Samasugust hoolimist ja hoolitsemist vajavad ka meie lemmikloomad.

Foto: Tiit Blaat

Kui võtta koer, siis milline?


Ei ole olemas ideaalset koeravõtmise valemit. Kõik, mis on kirjutatud erinevate koeratõugude ja koerte iseloomu kohta, peab paika, kuid ainult üldjoontes. Et saada heaks lemmikloomaomanikuks, läheb vaja loomaarmastust, vastutus- ja kohusetunnet, tahtmist, aega ja raha (vaktsineerimised, kiip, ussitõrje, ravikulud jms). Kõike piisavas koguses ja just eespool nimetatud järjekorras.

Tõuvalik oleneb inimesest endast, tema elustiilist ja teda ümbritsevast keskkonnast (vanus, elamistingimused – maamaja või korter, tervis, teiste pereliikmete kohalolu jne).

Tõud, keda ei soovitata korteris pidada, on mastifid, bernhardiin, njuufaundlane, Kesk-Aasia lambakoer, Lõuna-Vene lambakoer, Kaukaasia lambakoer, verekoerad, kõik laika tõugu koerad. Õuekoerteks aga ei sobi Pekingi paleekoer, Bostoni terjer ja Bedlingtoni terjer, taks ning muud lühikarvalised tõud.

Tuleb meeles pidada, et koera hooldamine võtab palju aega. Eriti kui on tegemist pikakarvalise koeraga, keda tuleb tihti pesta. Osa koeri pügatakse, teisi trimmitakse (see võtab mõnikord isegi rohkem aega!). Enam vajavad hoolt shar pei, Tiibeti mastif, Lõuna-Vene lambakoer, spanjelid, Pekingi paleekoer, puudel, tšau-tšau, šnautser, must terjer, Afganistani hurt, setter, Shetlandi lambakoer. Vähem nõuavad hoolt bokser, dogi, rotveiler, Prantsuse buldog, mops, Dalmaatsia koer, bullterjer ja dobermann.

Foto: Ilmar Saabas

Kindlasti peab koera võtmisel arvestama enda füüsise ja vaba ajaga

Seda sellepärast, et koerad vajavad väljaõpet. Hästi dresseeritavad koerad on šnautser, bokser, Lõuna-Vene lambakoer, njuufaundlane, puudel, labrador, kokkerspanjel, Saksa lambakoer, kolli ja Shetlandi lambakoer. Halvasti võtavad õppust shar pei, Kaukaasia ja Kesk-Aasia lambakoerad, Pekingi paleekoer, Afganistani hurt, verekoer ning basset, laikad, tšau-tšau, foksterjer, Šoti terjer, bullterjer ja taks.

Lisaks tuleb teada seda, kui energiline on väljavalitud koeratõug. Tugitooli armastav inimene ei peaks endale võtma šnautserit, rotveilerit, Dalmaatsia koera, Airedale’i terjerit, Iiri setterit, lambakoera, kollit, dobermanni, Jack Russelli terjerit, Tiibeti mastifit või springerspanjelit. Vähem tegevust vajavad buldog, dogi, Bostoni terjer, Pekingi paleekoer ja chihuahua.

Et koera ja inimese kooselu pakuks rõõmu ja rahuldust mõlemale poolele, peab paar omavahel sobima. Varjupaigast koera võttes peab arvestama, et sealsed loomad on pahatihti pärit peredest, kus koera võtmine on olnud läbimõtlematu otsus, samas ka peredest ja inimestelt, kes on võtnud endale valet tõugu koera. Täiskasvanud koera on palju raskem dresseerida, rääkimata tema psüühika ravimisest.

Muidugi leidub varjupaigas ka palju selliseid täiskasvanud koeri, kelle peremees on äkitselt surma saanud või haiglaravile jäänud, või on imiku sündides selgunud, et koeraga ei suudeta enam tegeleda. Seega peab väga täpselt teadma, kust, miks ja millal on loom varjupaika toodud.

Veel peaks teadma, et loomade vananedes on mitmete haiguste põdemise tõenäosus suurem. Olenevalt haigusest, selle kulgemisest ja prognoosist peaks arvestama võimalike väljaminekutega ravikuludeks ja/või eutanaasiaks.

Kutsika puhul on see eelis, et koera-inimese suhet ja sidet saab hakata ise vormima looma dresseerides, õpetades ja temaga mängides. See kõik eeldab aga head füüsilist vormi, vastupidavust ning teinekord päris palju kannatust ja järjekindlust.

Kindlasti tasuks koera, eriti just kutsika valikul suhtuda väga kriitiliselt enda vanusesse ja mõelda läbi lähedaste valmisolek aidata koer üles kasvatada või siis enda juurde elama võtta.

Allikas: Elukiri