Millised kalad teevad akvaariumi hooldamise lihtsamaks
Akvaarium on meie peres olnud umbes kümme aastat. Selle esimesed elanikud olid gupid, neile järgnesid kuldkalad. Ja kogu aeg elas teiste kõrval ka üks põhjakala – Ancistrus.
Enne meie peresse sattumist oli kõnealune Ancistrus elanud mu venna juures, kuni too akvaariumist tüdines. Kui hakkan kalavanakese vanust kokku arvama, saan julgelt kümme aastat. Võib-olla rohkemgi…
Praegu on ta sajaliitrises akvaariumis üksinda, kuna kõik teised kalad on vanadusse surnud.
Kuna ma ei osanud otsustada, kas vanake vajaks nüüd rahu ja vaikust või tahaks seltsi, küsisin nõu kogenud akvaristilt.
Isegi 18 aastat
“Ancistrus’ed on tõepoolest päris pikaealised,” kinnitas akvarist Leili Kink. “Teised põhjakalad samuti, näiteks elas ühel minu kolleegil Hoplosternum thorokatum koduakvaariumis 18 aastat vanaks. See, tõsi küll, on siiski pigem erand kui reegel.”
Nooruses on Ancistrus akvaariumis peremehe tubli abiline – oma sõõrja suuga kraabib ta nii kividelt, juurikatelt kui klaasseintelt söögiks rohevetikaid. Kõige tegusam on ta nii umbes kolme-nelja sentimeetri pikkuselt, kinnitab Leili Kink.
Vanemaks saades ei viitsi Ancistrus enam vetikaid otsida, vaid toitub põhja pudenenud kalatoidust. Mida vanemaks ta jääb, seda vähem liigub. Lõpuks viitsib vanake oma juurika alt vaid toidu järele tulla. Hoolikas eluenergia säästmine on üks põhjus, miks see kala nii vanaks elada suudab.
Seega on üsna tõenäoline, et Ancistrus elab üle mitu akvaariumi asustavate kalade põlvkonda. Üksi ei ole teda aga mõtet jätta, pigem võiks ikkagi uusi seltsilisi muretseda.
Eeldatavasti oleks kõnealune Ancistrus õnnelik vastassoost liigikaaslase üle. Tema enda soo määramiseks tuleb hoolikalt kala nina vaadata. Kui nina peal on palju jätkeid, siis võib rehkendada, et tegu on “habemiku” isasega. Kui jätkeid on napilt, ujub akvaariumis vanaproua, selgitas Leili Kink.
Õnneliku kokkusobimise korral võivad kaks Ancistrus’t järglasigi saada. Marja koorumise jaoks võiks akvaariumis olla mõni pime toru, kus isaskala pärast kudemist kiivalt valvab, et keegi viljastatud marja ega noorkalu ei hävitaks.
Pisikesed ja puhtad parvekalad
Küsimusele, kas vanale Ancistrus’ele võib akvaariumisse lisaks tuua ka teisest liigist uusi kalu, vastas Leili Kink jaatavalt.
“Kuna põhjakihis saavad olema Ancistrus’ed, tuleb nüüd mõelda, keda sobitada vee keskmisse ning ülemisse kihti, et kogu akvaariumis elu märgata oleks,” selgitas akvarist.
Põhjakihti võib lisada veel ühe peremeest abistava kala. Gyrinocheilus sööb pruunvetikaid. Loomu poolest on ta üksiklane nagu Ancistrus’ki, liigikaaslast seltsiks ei vaja.
“Puhas” tähendab siin kontekstis seda, et neoonkalade tagant on vaja suhteliselt vähe koristada. Kiire ainevahetusega kuldkalade pidamise järel oskan seda teavet vääriliselt hinnata.
Neoonkalad vajavad eluks parve ja rahulikku miljööd, sajaliitrisesse akvaariumisse, kus kasvavad elustaimed ja elab veel paar põhjakala, võib neid panna 20–30, kui seal teisi parvekalu pole. Kui on ka teisi, sobib nende sekka ehk kümmekond neooni.
Sama hõlbus on parvekaladest pidada ka barbuseid või rasboorasid. Neid ei maksa aga panna neoonkaladega ühte akvaariumisse, sest oma vilka liikumisega löövad nad neoonide parve segi ning akvaarium kaotab seeläbi mõndagi oma ilust.
Vee ülakihti sobib nii neoonkalade kui teiste mainitute puhul elustama paar guraamit.
Kõigi nimetatud kalade eluiga on, nagu väikesel parvekalal ikka, vaid paar-kolm aastat, nii et Ancistrus, kellele nad seltsiks võetakse, jõuab neist ilmselt veel paljusid üle elada.
