Foto: Marko Mumm

VASTAB

MAIDO PAJO
maaõiguse jurist

Vastavalt teeseadusele on eratee tee, mis paikneb juriidilise või füüsilise isiku kinnisasjal. Erateed võib kasutada üksnes kinnisasja omaniku loal ja üldjuhul tasu eest. Ilma tasuta peab teeomanik lubama oma erateed kasutada alarmsõidukil ja erakorralise või sõjaseisukorra ajal kaitseväe sõidukil. Muudel sõidukitel peab tee omanik lubama teed tasuta kasutada ainult juhul, kui avalikult kasutatav tee on avarii või loodusõnnetuse tagajärgede likvideerimiseks suletud.

Liiklusseaduse § 6 järgi tagab teeomanik või teehoiu korraldamise eest vastutav isik liikluse korraldamise ning liikluskorraldusvahendite õige paigutuse ja korrasoleku. Ka erateele paigutatud liiklusmärgid ja muud liikluskorraldusvahendid peavad vastama liiklusseaduse ja teeseaduse nõuetele.

Selleks et liiklejad teaksid, et tegu on erateega ja millised on sellel teel liiklemise tingimused, näeb majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi 22. veebruari 2011 määrus nr 12 “Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele” ette järgmised märgid.

Esiteks juhatusmärgina liiklusmärk nr 643 “Eravalduse tähis”. Selle märgile kantakse eravalduse nimi. Samuti on erateede jaoks kolm keelumärki. Seadus ei keela erateele paigutada ka muid liiklusmärke ja liikluskorraldusvahendeid – osutusmärke, keelu- ja mõjuala märke, lisateabetahvleid jne).

Liiklusseaduse § 16 sätestatud liikleja kohustused kehtivad ka erateede suhtes. Selle kohaselt peab liikleja olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda.

Samuti kehtivad eratee kasutajale teeseaduse § 32 nõuded. Nende nõuete kohaselt on keelatud teed ja tee kaitsevööndit kahjustada ning risustada. Tee omanik ja tee kaitsevööndi omanik võivad nõuda tee või tee kaitsevööndi kahjustajalt või risustajalt teehoiukulude katteks hüvitist.

Teeseaduse § 37 kohaselt on teeomanikul õigus nõuda eratee kasutajalt tee kasutamisega seotud kulude katteks hüvitist. Seda ka juhul, kui erateed kasutatakse omaniku ühekordse loa alusel.

Kui eratee naabruses asuva kinnisasja omanik vajab seda erateed pidevaks kasutamiseks ja eratee omanik on sellega põhimõtteliselt nõus, on mõistlik omavahel kokku leppida. Kokku leppida võib nii suuliselt kui ka kirjalikult. Hilisemate vaidluste korral on kahtlemata lihtsam tugineda kirjalikule kokkuleppele.

Oluline on kokku leppida eratee kasutamise, hooldamise ja korrashoiu tingimustes ning kulude jaotamises, samuti tasu suuruses ja tasumise tingimustes. Vajaduse korral võib kokku leppida ka vastutava isiku määramises teehoiu korraldamise eest, samuti näha ette vastutuse kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise eest.

Juhul kui eratee omanik ei ole nõus lubama oma teed naabril kasutada, samas aga puudub naaberkinnisasjale muu mõistlik juurdepääs või on selle rajamine ülemäära kulukas, saab nõuda juurdepääsu kohtu kaudu. Kohus ei saa sundkorras määrata servituuti, vaid määrata juurdepääsuõiguse asjaõigusseaduse § 156 alusel.

Seejuures peab kohus määrama nii juurdepääsu tingimused kui ka tasu suuruse. Samuti näeb seadus ette, et juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. ­Arvestades konkreetseid asjaolusid, on siin mõlemal poolel üsna palju võimalusi oma huvide kaitseks.