Foto: EESTI KODUVEINI KLUBI .

Kõigepealt tuleb valmistada nn baasvein. Seda saab teha tavalise veini retsepti järgi, ei pea olema tingimata õunavein, võib olla ka hoopis marjavein. Veinitegemisel tuleb läbida kõik etapid kuni käärimise peatamiseni. Sest seda ei tohi teha!

Kui vein on lõpuni käärinud ja suhkrusisalduse näit pea nullilähedane, tuleb vein põhjasademe pealt ära kallata puhtasse nõusse ja jätta selginema, kasutades selleks munavalgevahtu, selitajaid vms. Kui vein on selgeks vajunud, tuleb ta uuesti sademe pealt ära valada, et saada võimalikult puhas ja läbipaistev vahuvein.

Kui on õlleankur

Valage vein õlleankrusse. Iga 10 liitri kohta lisage 0,6 kg suhkrut, mis on eelnevalt veinis lahustatud, ja seejärel sulgege õlleankur. Hoidke ankrut nädal aega toatemperatuuril, hiljem tõstke jahedamasse ruumi, kus temperatuur on 15−16°. Ankrus algab uus käärimine, tekkiv süsihappegaas lahustub veinis, ja ongi vahuvein kodusel moel käes.

Selleks kulub umbes paar nädalat kuni kuu. Arvestades seda, et hilisem käärimine lisab veinile kangust veel paar kraadi, võiks esimese käärimise tulemusena tekkiva veini teha lahjema. Seda saab reguleerida suhkru abil. Kui vahuvein on valmis, võib selle ümber villida pudelitesse.

Kui õlleankrut ei ole

Kui õlleankrut ei ole, pole samuti katki midagi, tuleb vaid varuda kas šampanja- või vahuveinipudeleid (ja spetsiaalseid raudadega korke), aga asja ajavad ära ka plastist limonaadipudelid. Kolmas võimalus on kasutada metallist õllekorkide e kroonkorkide sarnaseid, kuid läbimõõdult veidi suuremaid kroonkorke, mis mahuvad lahedasti vaheveinipudelitele peale.

Valage puhas vein pudelitesse. Igasse pudelisse pange 1−1,5 teelusikatäit suhkrut (hea oleks suhkur enne veinis ära lahustada ja lisada hoopis tekkinud siirup). Seejärel sulgege pudelid korgiga.

Hoidke pudeleid nädal aega toatemperatuuril, seejärel viige jahedamasse, näiteks keldrisse. Suhkru lisamisel on pudelites alanud uus käärimine, tekkiv süsihappegaas lahustub veinis, ja ongi mõne kuu pärast vahuvein kodusel moel jälle käes.

Samal meetodil tehakse ka maailmakuulsat šampanjat Prantsusmaal Champaigne’i piirkonnas, Cavat Hispaanias ja ka kõiki muid kvaliteetvahuveine.

Selle meetodi nimi on traditsiooniline meetod ehk methode champenoise.

Et pudelites toimub uus käärimine, tekib paratamatult pudelipõhja surnud pärmi sade. Sellega on kaks võimalust. Lihtsam on sade sinna jätta ning vahuveini välja kallates olla ettevaatlik, et sadet mitte välja kallata.

Keerulisem on käituda ehtsa methode champenoise’i järgi: pudelid käärivad, kork alaspidi. Nii koguneb kogu põhjasete otse korgile. Seejärel pudelikaelad (ja ainult kaelad) külmutatakse kiiresti, et korgile kogunenud pärm külmuks ja moodustaks klombi.

Koduste vahenditega võib seda proovida jääkuubikutega täidetud nõus. Et jää tükki ei läheks, tuleb jääd segada atsetooni ja jämeda lauasoolaga − siis tekib püdel jäine mass, kuhu on pudeleid hea lihtne torgata. Kevadel Koduveini Klubis tehtud katsetuste põhjal väidan, et pudelikaelad külmuvad 15−18 minuti jooksul.

Kui pärmiklomp on külmunud, tuleb võtta pudel ühte kätte ja teise käega õllekorgiavajaga kiirelt kork eemaldada. Külmunud pärmi-klomp lendab kõrge kaarega minema, seejärel tuleb välkkiirelt pöial pudelisuu ette panna, et kogu vahuvein välja ei voolaks. Uskuge, see on väga sodirohke tegevus, pärast olete isegi selja tagant pärmiplögaga koos!

Nüüd tuleb pudel uuesti kõvema korgiga sulgeda, selleks sobib nii kroonkork kui raudadega plastist šampanjakork. Paraku korgist korkide pealesurumine koduste vahenditega ei õnnestu, selle jaoks on vaja spetsiaalseid korkijad.

Seejärel võib jätta vahuveinipudelid suletuna veel järelvalmima ja arenema. Aga võib mõne lonksu ka kohe proovida. Möödunud nädala neljapäeva öösel tähistati üle maailma veinirahva uut aastat beaujolais nouveau’d. Head uut aastat ka Eesti veinirahvale!