Huvitavaks ja tegelikult teiste analoogsete dokumentide kõrval ka üsna omapäraseks muudab Pärnumaa arengustrateegia asjaolu, et selles on detailselt välja toodud võimalikud stsenaariumid, ka negatiivsed, mis võivad täiesti reaalselt juhtuda, kui keegi maakonna arengut eriti suunata ei võta. Pikaajalise tuleviku kujundamise lähtepositsioonil seistes on sellest palju abi, kui ei keskenduta ainult ühele kindlale visioonile, vaid võetakse vaatluse alla ka kõikvõimalikud „kuid” ja „oleksid”.

Tulevikku püütakse silme ette manada


Heiki Mägi on seda meelt, et kuna elame piiratud ressursside maailmas, tuleb põhjalikult läbi mõelda, kuhu on neid väheseid ressursse kõige mõistlikum paigutada, et saavutada maksimaalne tulemus. Nii ongi arenguplaani üks eesmärk muuta ressursside rehkendusi selgemaks, konkreetsemaks ja sihipärasemaks.

„Kõik siin elus on seotud rahaga, aga samas jääb üsna palju tegemata sellepärast, et häid ideid on vähe. Kui valitseb ideede puudus, siis on esimene põhjendus alati, et midagi oleks justkui tarvis teha, aga millekski ei jätku raha,” arutleb Mägi. „Sellest hakkab kõik pihta ja praegu ongi maakondlikul tasandil oluline küsimus, mismoodi kõiki selliseid arenguplaane rahastada. Maakonnal eraldi eelarvet ei ole. Ühine rahakott koosneb ühest otsast omavalitsuste eelarvest ja teisest otsast riigieelarvest eraldatavast rahast ning programmide, meetmete ja projektide vahenditest.”

Maakondlikke arenguprojekte tehes tuleb jälgida sedagi, kuhu kulub riigi raha, millised kuluread tekivad eelarvesse või tulevasse riigieelarve strateegiasse, sest suured riiklikud projektid mõjutavad otseselt ka maakondlikke ettevõtmisi. Nii tuleb Pärnumaal arvestada Rail Baltica, Via Baltica ja lennuvälja ümber kulgevate arengusuundade, riigi energeetilise julgeoleku ja palju muuga.

Lugejal ei maksa nüüd valesti aru saada, Pärnumaa arengustrateegia 2035+ ei ole ideede kogumik või soovide nimekiri jõuluvanale, vaid ikka reaalsetele olukordadele tuginev kava sellest, milline võiks maakond edaspidi olla.
Plaanil on Pärnu keskne arengumootor, maakonda läbib kujundlik kiirtee põhjast lõunasse ning Virtsu sadamast Saaremaale ning Vändrast Kesk-Eestisse ja Peterburi juhatav Põhja-Pärnumaa arenguvöönd.

Selleks võeti aluseks neli võimalikku tulevikumudelit ja pandi neile Pärnuga moel või teisel seotud nimed – kõige mustem stsenaarium, kus kõik veab kiiva ja piirkond on kõigi teistega võrreldes mahajääja rollis, on koondnimega Vaeste patuste alev. Suhtelist vaikelu ja iseendasse kapseldumist märgib nimi Meil aiaäärses tänavas. Kolmas stsenaarium kannab nime Balti kett ehk tagasi tulevikku, mida iseloomustab avatus ja sidemete hoogustumine eelkõige Läti, Leedu ja Kesk-Euroopaga. Neljas stsenaarium, mis kujutab Pärnumaad kui rahvusvaheliselt tuntud ja atraktiivse ärikliimaga piirkonda, on nimega Läänemere pärl ehk läbimurre Läände.

„Oleme lähtunud sellest, et arengustrateegia ei tohi olla muinasjutukava, vaid realistlik, aga samal ajal pingutust vääriv. Arendaja peab alati olema optimist. Nagunii käib areng üles ja alla. Kasvõi poliitilises plaanis – valitsus vahetub, tuues kaasa muutusi poliitilises elus. Igas maakonnas loodetakse oma esindajatele riigikogus, et nad aitaksid piirkonna arengule kaasa,” räägib Heiki Mägi. „Uus arengustrateegia on tehtud võimalikult apoliitiline, et sellega saaksid soostuda võimalikult erinevate poliitiliste jõudude esindajad.”

Panustatakse kiiretele ühendustele Euroopaga


Mida aga teha olukorras, kus võim, majandus ning lõpuks kogu elu ja heaolu kipuvad ikka Tallinna koonduma, toimub sulaselge pealinnastumine ning kohalikud võivad teha oma arengukavasid, aga viimane sõna öeldakse ikka Toompeal, kuidas tuleb kava täita?

Sellele küsimusele vastates märgib Mägi, et ta nõustub väitega, et Eesti kipub olema Tallinna-keskne, äärmisel juhul on Eestil kaks keskust.

„Meie mure siinses Eestimaa nurgas on, et taburetil peaks olema vähemalt kolm jalga. Ma ei välista, et võiks olla ka neljas jalg kusagil Ida-Virumaal, aga üks peaks kindlasti Pärnusse toetuma,” kirjeldab ta Pärnumaa ambitsioone ja lootusi. „Pärnu on nüüd küll Eestimaa suurim linn, aga seda peab tugevdama. Pärnu linn ei peaks olema oluline mootor ainult maakonna jaoks, vaid kogu Eestile ning ka rahvusvaheliselt. Sellepärast ongi pärnakate jaoks ülitähtsad kõikvõimalikud kiired ühendused, sealhulgas ka ühendusteede kohapealne logistika. Raudtee avab Pärnus täiesti uue paradigma.”

Heiki Mägi näeb Rail Balticat tulevikus arengukoridorina eelkõige Helsingi, Tallinna ja Riia vahel, kusjuures Pärnu jääb koos suurepärase elu-, töö- ja puhkekeskkonnaga selle koridori keskele. Ta usub, et juba ainuüksi Helsingi, Tallinna ja Riia vaheline suhtlus ning investeeringute, kaupade ja inimeste liikumine mööda seda koridori loob palju uusi ja avaraid võimalusi ka Pärnu jaoks.

Üks tuleviku lähtepunkt on näiteks olukord, kus Pärnu linnastu elanikkond kasvab 100 000 inimeseni. Selleks et üldse aduda, mida selline rahvaarv endaga kaasa toob, tuleks juba nüüd nuputada, ruumilist analüüsi teha ning kavandada ja mõelda, kuhu mahub selline hulk inimesi, kus nende lapsed koolis käivad, millist tööd siin teha, kuidas elanike turvalisus tagada ja kümneid muid elulisi aspekte.

Selline olukord võib saabuda Pärnusse näiteks juba pärast 2050. aastat, kui meie kiired ühendused vilja kannavad. 2035. aasta on aga strateegia mõttes juba homme.

„Meil võiks olla ka pikaajaline plaan, millisena soovime näha oma kodu 50 või 100 aasta pärast. Kasvõi selleks, et oleks vähem ootamatusi ja nendest tingitud ülepeakaela otsustamist,” iseloomustab Mägi arengustrateegia koostamise vajalikkust. „Oma kavas vaatlesime nelja olulist aspekti ehk kõike, mis on seotud inimesega ning kuidas ta elab nii maal kui linnas, sest maalgi peab olema hea elada. Järgmine valdkond on nn tark töö ehk moodused, kuidas elanikud võiksid teenida vajalikku raha ja aidata kaasa ettevõtluskeskkonna arengule. Kolmas aspekt on turism – kuidas paistab linn väljaspoolt vaadates ning kohaliku spetsialiteedi rõhutamine. Viimane aspekt on maakonna taristu ja meile ligipääs – teed, elekter, internet. Kui tahame ka maapiirkondadele jõulist arengut tagada, siis kasvõi kiire internetiühendus on igas Eestimaa nurgas lausa inimõigus. Meil võiks olla selline ühiskondlik kokkulepe, et tagame maksumaksja raha eest kõikidele inimestele võrdsed võimalused.”

Koostöös omavalitsustega on arengustrateegiasse kirjutatud kuraditosin prioriteeti, lisaks on iga vald sõnastanud oma eesmärgid.

Ühinenud vallad peavad olema tugevad


Selle kõige elluviimiseks, tuleb kusagilt pihta hakata ja eks selleks ongi kõik teemad, eesmärgid ja prioriteedid tarvis kirja panna ning ühiste kaante vahele koondada.

Maakonnasiseselt on kavandatud omakorda keskused ja neid ümbritsevad arenguvööndid – peale Pärnu veel Lihula, Vändra ja Kilingi-Nõmme, mis moodustavad omavahel tabureti, kui selle kujundiga jätkata. Heiki Mägi möönab, et ega teised keskused ei ole võrreldes Pärnuga just väga tugevad. Neid tugipunkte aluseks võttes saab ikkagi teha plaane, kus peaks Pärnumaal jätkama näiteks gümnaasiumihariduse andmisega, kuhu planeerida töökohti, mis maal peavad kindlasti olema, kuidas planeerida ühistransporti ja kõike muud, mis vajalik linna ja maa vahelise eluolu harmoniseerimiseks.

„Kui president ütles, et meil peaks olema õmblusteta riik, siis praegu Pärnu maakonna kaarti silme ette manades on traagelniite kahjuks päris palju,” ilmestab Heiki Mägi. „Edasise elu kavandamise kaudu peamegi jõudma inimkeskse lähenemiseni, et inimesed ei tunneks enam piirkondade vahel olevaid õmblusi.”

Tema sõnul püütakse maakonna arengustrateegias ka ette näha ja võimalust mööda siluda teatud mõttes riiklike teenuste puudujääke maapiirkondades – Omniva lehekanne, Elektrilevi võrguühendus, Elroni rongiliinid. Praegune elu näitab pigem, et selliste teenuste kättesaadavus jääb maapiirkondades järjest kesisemaks, kuigi arengust räägitakse palju, ei ole päriselt oluliselt midagi näha.

Mägi leiab, et omavalitsused on pärast haldusreformi suuremaks kasvanud, eeldatavasti tugevamaks saanud ja kompetentsemaks muutunud. Nii ei tohiks miski takistada neil seljad kokku panna ja kasvõi riigi unarusse jäetud teenuseid kättesaadavamaks muuta. Samas on Mägi realist ning nendib, et pärast suuri haldusjaotuse ümberkorraldusi kulub ilmselt ikka vähemalt üks valimisperiood ehk neli aastat, mille vältel need mainitud traagelniidid veel kusagile ei kao, sest aeg kulgeb lihtsalt niivõrd kiiresti.

Heiki Mägi on maakonna kui ühe tervikliku omavalitsusüksuse poolt ning selle oleks tema arvates võinud korraga ära teha, sest ta usub, et see seisab Eestil varem või hiljem niikuinii ees. Ühe omavalitsuse piires oleks võinud siis juurutada osavaldade autonoomiat. Tulevikus kannaks Eesti linnadesse koonduva elanikkonna ja väikese territooriumi tõttu tema hinnangul välja vaid maakonnasuurused terviklikud omavalitsused. See säilitaks paikkondade identiteedi, välistaks tänase dubleerimise ja lõpetaks maakondliku tasandi hägustumise.

Arenguvedurid koonduvad kobarasse


Esimene ning praegu juba tasapisi realiseeruv arengustrateegiaprojekt on KOBAR. See on arendusidee, mis ühendab endas kolme asutust – kolledžit, inkubaatorit, arenduskeskust – mille ühisel vedamisel peaks KOBARast kujunema maakonna sünergiline arengumootor ja ettevõtluskiirendi. Eks ikka selleks, et arendada maakonna ettevõtluskeskkonda, regionaalset uuenemist, info liikumist ja kompetentsust ning anda lisaväärtust kolledžis õpetatavale.

KOBARa füüsiline väljendus seisneb selles, et plaanis on koondada olulised maakondlikud arendusorganisatsioonid ühise katuse alla hoonesse, kus praegu asub Tartu ülikooli Pärnu kolledž. Raamatukogupealne teine korrus remonditakse ning sinna kolivad nii arenduskeskus kui ka ettevõtlusinkubaator. Varasemast on juba olemas projekt kolledži juurdeehituse rajamiseks. Enne selle pikemas perspektiivis realiseerimist tuleb saavutada sünergia asjasse puutuvate asutuste ja inimeste vahel ning panna toimima vajalikud võrgustikud.

„Teeme päriselt valmis sellise veduri, mis kogu seda asja tõmbama hakkab. Paneme käima ühe ägeda asja,” selgitab Mägi. „Praegu käivitub rahandusministeeriumi MATA-meede, mis tähendab ka toetusvõimalust nendele plaanidele. Sel aastal on Pärnumaa tarbeks meetmes 461 000 eurot, millele lisandub omaosalus, aga eks selle kasutamine eeldab muidugi poliitilist konsensust. Mina olen selles osas väga lootusrikas.”

Edaspidi loodetakse Pärnus saada toeks ka Euroopa Liidu raha, et kolledžihoone lõpuni välja ehitada ning luua sinna tuleviku vajadusi rahuldav arendus- ja kompetentsikeskus, mille üks funktsioon on kahtlemata ka arengustrateegia elluviimine. Esialgu on aga tarvis tõestada, et seda on vaja ja see on üks äge projekt.

Selle aasta lõpuks kavatseb Pärnumaa arenduskeskus korraldada strateegia tegevuskava ülevaatamise, sest ükski kava ei ole algusest peale täiuslik – mõni asi on ehk liiast ning midagi tuleks võibolla juurde kirjutada.

PANE TÄHELE: Arengustrateegia seab sihte

Olulised arengusuunad Pärnumaal (ei ole tähtsuse järjekorras).

Maakonna identiteedi hoidmine, tugevad omavalitsused ja koostöö.

TÜ Pärnu kolledži murranguline arenguhüpe ja kestvus, kvaliteetne ja ettevõtjate vajadusi arvestav kutse- ja kõrgharidus, konkurentsivõimeline gümnaasiumiharidus ja korrastatud koolivõrk.

Regionaalset innovatsioonisüsteemi ja ettevõtluse arengut toetava taristu arendamine, biomajanduse ja taastuvenergeetika kompetentsikeskuse loomine.

Rail Baltica rajamine, sealhulgas reisi- ja kaubajaama ehitamine ning kohalike peatuste rajamine. Via Baltica väljaehitamine esimese klassi maanteeks. Lennujaama rekonstrueerimine ja turundamine ning uue silla ehitamine Pärnusse.

Pärnu haigla konkurentsivõime tõstmine.

Pärnu kujundamine aasta ringi külastatavaks kunsti- ja külastuskeskuseks.

Allikas: Pärnumaa Arenduskeskus