Piparkookide kujunemislugu
Algne piparkookide idee teostus vürtsikates meekookides, mille valmistamiseks kasutati jahu, mett ja pipart, koogi katteks lisati mune, õunu, pähkleid ja jällegi pipart. Vürtsiküllusest sugenes ka nimetus “piprakoogid”.
Samm edasi oli rukkijahust, meest ja vürtsidest kergitusaine lisandiga tehtud tainas, millest vormiti kujundeid. Viimased kaeti omakorda munavalgest, meest, maitseainetest ja mandlitest valmistatud seguga ning pandi küpsema.
Põhjamaade ürdiküpsised
Aga miks tegelesid sellega kloostrielanikud? Põhjuseid oli mitu. Esiteks, küpsetamisega tuli kloostriasukatel nii või teisiti tegelda, sest seda vajati nii igapäevaseks leivateoks kui ka armulaualeibade valmistamiseks.
Teiseks peeti kloostrites peamiselt küünlavaha saamise eesmärgil mesilasi ja seetõttu leidus ka rikkalikult mett, mida sai magusainena kasutada.
Kolmandaks kasvatati kloostriaedades maitsetaimi, mida oli käepärane tainasse segada. Vürtse saadi vahetuskaubanduse tulemusel. Lisaks sellele kasutasid kloostrielanikud maitsetaimi ka raviks, proovides neid haigetele pakkuda võimalikult vastuvõetavas vormis, näiteks leotiste ja magustatud küpsetiste koostises.
Sageli küpsetati selliseid vürtsikaid kooke pühakute tähtpäevade auks, kusjuures neile prooviti anda ka vastav kuju kas küpsetise lõikamise, vormi või kaunistustega.
Nende küpsetiste puhul oli põhirõhk just vürtsikusel – magusus, ilustused ja välimus taandusid teisejärguliseks. Põhjamaades nappis keskaja inimestel võimalusi toidu maitsestamiseks ja nii olid kaugetest maadest sisse veetud vürtsid maitseelamuste pakkumisel tänuväärseks abiks.
Sageli loodeti vürtsika toidu söömisega nakkushaigusi ennetada. Usuti, et vürtside järjepidev tarbimine võis päästa isegi katkust ja teistest hirmsatest tõbedest. Ehedal kujul vürtside söömine oli aga raskendatud nii vänge maitse kui ka kalli hinna tõttu. Järelikult oli vaja vürtse pakkuda tarbijale vastuvõetaval kujul. Ja nendest vajadustest sündisidki apteekides nii vürtsikompvekid kui ka ürdiküpsised.
Põhiliseks magusallikaks oli küpsetistes mesi. Suhkrusiirupi kasutamiseni jõuti alles XVII sajandil, enne seda oli suhkur tõeline luksuskaup. Meest ja vähesest hulgast veest keedeti tihe siirup, milles lahustati peenestatud vürtsid. Piparkookide eelkäija põhivürtsiks loeti ingverit. Seda pooldati nii terava maitse, kuumatunde tekitamise, tervistava loomuse kui ka küpsetist säilitava konserveeriva toime pärast.
Et tõeliste piparkookide tava on hiljem juurdunud just Briti traditsioonides, siis põhivürtsist ingverist tuleneb ka piparkooki tähistav ingliskeelne nimetus gingerbread.
Lisaks ingverile kasutati küpsetistes ka teisi vürtse, näiteks nelki, kaneeli, pimenti, paradiisiteri ehk melegetti, aniisi, roosivett, kardemoni, safranit, koriandrit, muskaati, peenestatud valget pipart, rooma köömneid, sinepit jne.
Ei maksa arvata, et kõiki neid maitseaineid korraga ühes küpsetises pruugiti. Apteekritel olid kasutusel eri retseptid ja ainete vahekorrad. Kui meevee ja vürtside segu oli saavutanud paraja maitse, segati sellesse paksendamiseks peenestatud kuiva leivapuru ja mandlipastat. Jahu hakati taina koostisosana kasutama hiljem, samuti jäi hilisemasse perioodi või lisamine.
Ilusama värvuse saamiseks lisati safranit või puruks hõõrutud sandlipuud. Saadud pastataoline vürtsikas segu vormiti pätsikesteks või pandi spetsiaalsetesse vormidesse. Selliseid kooke ei küpsetatud, vaid neil lasti tule paistel või mõnes muus soojas kohas hoopiski pikalt kuivada. Kuivi ürdiküpsetisi leotati enne söömist sageli kas veinis või siidris.
Et vürtsika toidu söömine peegeldas keskajal jõukust ja seisusekohasust, hakati ürdiküpsetisi pakkuma suurejoonelistel vastuvõttudel ka lihtsalt külaliste meeleheaks. Näiteks XV sajandi keskpaigas, kui ordumeister väisas Tallinna, pakuti tema auks korraldatud söömingul ligi 1,7 kilo ürdiküpsiseid ja samaväärses koguses vürtsikaid komme, mida raad apteekrilt tellis. Need küpsetised polnud mõeldud mitte haiguste ennetamiseks vaid peeneks pruukostiks.
Sõnumid läbi vormide
Algsed piparkoogivormid olid reljeefsed ja nikerdatud tavaliselt kõvast puidust, näiteks pirnipuust. Selliste vormide nikerdamine oli suisa omaette kunstimaitset ja tislerioskusi ühendav amet, mille meistrid koondusid keskajal vastavasse tsunfti.
Valmivad piparkoogid omandasid kauni väliskuju kahel viisil. Hele või tume tainas kas pressiti vormi kuivama või suruti niiske taina pinnale templitaolise vormiga ettenähtud kujutis.
Keskajal hakatigi suurt tähelepanu pöörama vormide väljendusrikkusele ja sümboolikale. Väga levinud olid piiblistseene ja pühakuid kujutavad vormid. Selliseid piparkooke söödi usuliste tähtpäevade ajal. Isikutest kujutati piparkookidena sageli ka kroonitud päid.
Keskajal oli levinud tava, et piparkooke tehti ja söödi aasta ringi. Ühtviisi populaarsed olid kas heledad või tumedad küpsetised, mis võisid olla kas õhukesed, või vastupidi, piisavalt paksud.
Väga levinud komme oli piparkookide müük laatadel, kusjuures vormid edastasid kindlad sõnumeid. Soldatite, relvade ja kindlusetaoliste piparkookide söömine pidi sööjas vaprust ja julgust kasvatama. Lihavõttepühade ajal olid levinud lilli, õisi ja nööpe kujutavad piparkoogid. Loomakujudest olid piparkookidena levinud linnud ja imetajad.
Näiteks piparkoogituvi loeti kiindumuse sümboliks, piparkoogist küülik tähendas sigivust, isahirve kujutav küpsetis sümboliseeris vaprust ja piparkoogisiga küllust. Mehe ja naise kujutamine küpsetiste vormis viitas püsivale kooselule ja abieluõnnele, piparkoogist süda aga tähendas armastust. Piparkoogist südame kinkimist väljavalitule võrdsustati vahel isegi söödava armastuskirja saatmisega. Vallalistele naistele pakuti söömiseks sageli piparkoogist meesfiguure, et nad leiaksid tulevikus perekonnaõnne.
Väga oluline oli ka piparkookide kaunistamine. Olid lausa eraldi kunstnikud, kes piparkooke ilustasid kullatise, hõbeda ja looduslike toiduvärvidega, maalides neile lausa tervikpilte.
Piparkoogid praegu
Väidetavalt on nii piparkookide lõhn kui maitse paljudele suisa jõulude ja aastavahetuse kohustuslik sümbol. Komme küpsetada piparkooke vaid jõuludeks hakkas levima alles XIX sajandil. Et siis olid lihtrahvale hinnalt kohased ka paljud piparkoogitaina koostisosad (vürtsid, suhkur, või jne), muutus piparkookide tegemine paljudes riikides suisa üldrahvalikuks traditsiooniks, kusjuures populaar-seks muutusid just tumedat tooni pruunid küpsetised.
XIX sajand pakub piparkookide puhul veel mitmeidki tänapäeva kandunud uuendusi. Esiteks, keerulised ja kallid puust vormid asenduvad lihtsate plekist vormidega, kusjuures figuurid lõigatakse õhukeseks rullitud piparkoogitainast lihtsalt survega välja.
Teiseks, vendade Grimmide muinasjutt Hansust ja Gretest sai vähemalt piparkoogi väikemajade tasandil tõelisuseks. Kolmandaks, suhkru, munade ja toiduvärvide kättesaadavus viis piparkookide kaunistamise võimalused igasse koju.
Tänapäeval võib piparkoogisõber oma lemmikute saamiseks valida mitme võimaluse vahel. Võib ise piparkoogitainast valmistada ja sellest hõrgutisi küpsetada. Vähem oskusi ja aega nõudev on kesktee – osta valmistehtud tainas, kuid piparkookide vormimine, küpsetamine ja kaunistamine ise teha. Kõige lihtsam viis on poest juba valmis piparkooke osta.
