Põhk on väärt ehitusmaterjal, kui seda õigesti kasutada
Põhku tekib viljakasvatuse kõrvalsaadusena igal aastal märkimisväärses koguses. Seda ei saa niisama vedelema jätta ja selle koristamisega on üksjagu tööd.
Sobivat kasutust põhule ja õlgedele otsiti juba muistsetel aegadel ning sajandeid olid õlgkatused meie taluarhitektuuris valdavad. Õlgkatuste ajastul lõigati vilja sirbiga ja nii tekkisid ühtlased vihud, kus kõik kõrred olid ühtepidi. Kombainiga koristamisel tekib aga segipööratud kõrtest mass ja katuseks see enam ei sobi.
Küsimuse üle, mida põhuga ette võtta, on juurelnud inimesed ka kombainide ajastul. Kehvematel aastatel on põhku kasutatud loomade lisasöödana, samuti on põhku kasutatud laialdaselt loomade allapanuks nii väiksemates kui ka suuremates loomapidamistes.
Häid mõtteid põhu kasutamiseks on saadud üle maailma. Üks võimalus on kasutada põhku kütmiseks. Euroopas olid ühed esimesed põhukütte katelde valmistajad ja kasutajad taanlased. Nende firma Overdahli katel pandi 2006. aastal üles ka Tamsalus, kus seda hakkas põhuga varustama kohalik JK Otsa talu. Enam-vähem samal ajal sai ka Lihula bioküttega katlamaja, kus sai kütta põhuga.
Nüüdseks on mõlemad suured katlamajad juba renoveeritud, kuid peamine küttematerjal ei ole siiski põhk.
Lihula katlamaja renoveeriti 2012. aastal. Taani päritolu katlas põletatakse peamiselt Matsalu luhaheinamaadelt pärit heina. “See on meie piirkonnale kõige iseloomulikum bioküte,” selgitab Lääneranna valla arendusnõunik Margus Källe. Ta lisab, et eurodirektiivist lähtuvalt ei tohi Matsalu linnukaitsealal enne 15. juulit heina niita, kuid selleks ajaks on hein juba puitunud ja söödaväärtuse kaotanud. Nii ongi peaaegu ainus võimalus heina kütteks kasutada.
Katlamajas saab muidugi ka põhku põletada, kuid selle kohta ütleb Källe, et põhku ei ole piisavas koguses saadaval. Nimelt soovivad põllumehed seda valdavalt ise kasutada, kündes põhuhakke põllule väetiseks.
Hea kütteväärtusega brikett
Põhust on mitu ettevõtjat aastate jooksul üritanud ka briketti pressida. Praegu on rohtsetest materjalidest küttematerjali valmistamisel üks edukam tegija Mäeotsa talu Pärnumaalt Seliste rannakülast. Talus kasvatatakse nii vilja kui ka heina ja idee hakata neist saadustest küttebriketti valmistama tekkis juba kümmekond aastat tagasi.
Kui sobivad seadmed Tšehhist ja Poolast leitud, ostis pereettevõte need ilma igasuguse toetuseta välja. Kui tehnoloogia sai selgeks, hakati tootma heinast, põhust ja pilliroost briketti, mis on 50 mm läbimõõduga ning kuni 60 mm pikk. Biobriketi katsetused tehti maaülikoolis.
Mäeotsa talu perenaise Maire Miemise sõnul teevad nad praegu briketti heinast, põhust ja pilliroost.
“Oluline on, et hein ja põhk saaksid korralikult kuivatatud ja kuivas hoitud, muidu sellest korralikku briketti ei saa,” kinnitab Maire Miemis. Nimelt ei kasutata briketi pressimisel kunstlikke liimaineid, vaid ainus kleepiv aine on taimne. Seda leidub aga üksnes kuivas materjalis. Kleepainet ei ole piisavalt näiteks suvivilja põhus, seetõttu pressitakse seda koos kuiva heinaga. Talivilja põhk aga sisaldab kleepainet piisavalt ning sobib briketiks ka üksinda.
Põhu kütteväärtus on suurepärane. Laias laastus arvestatakse, et tonn põhubriketti võrdub viie ruumi segapuuhalgudega, olles puidust umbes kolm korda parema kütteväärtusega. Biobriketi kiituseks peab ütlema veel sedagi, et selle hoolega kuivatatud materjali põlemisel ei teki koldesse tahma ja ka tuha hulk ei ole märkimisväärne. Samas on happeline tuhk väärt materjal aiamulla parendamiseks.
Maire Miemise sõnul valmistab Mäeotsa talu umbes 60 tonni biobriketti aastas, kuid jõudlus oleks mitu korda suurem. Nad müüvad briketti 25 kilostes kottides ja kaubal on parem minek ikka siis, kui ilm läheb järsku külmaks.
Maailma parim ehitusmaterjal
Et põhust ei saa mitte üksnes katuseid vaid terveid maju ehitada, ei ole Eestiski enam suur uudis. Teadmised põhumajade ehitusest on tulnud meile aga väljastpoolt. Esimese põhumaja ehitasid Eestisse 2002. aastal arhitektid Rene Valner ja Mikk Suursild, kes olid paar aastat varem puutunud põhuehitusega kokku Ameerikas elades ja töötades.
Esimesena ehitasid nad Soomaale sauna, seejärel Nina külla väikesed puhkemajad. Nende majade seinad, põrand kui ka lagi on valmistatud kõvasti kokkunööritud põhupakkidest. Põhupakke on kasutatud nagu mistahes teisest materjalist ehitusplokke. Väljast katab põhupakke viie sentimeetri paksune savikiht, siis on õhuvahe, laudis ja peal tõrvapapp.
Sellised põhumajad on väliselt väga nunnud ja inimsõbraliku sisekliimaga. Materjali hindki on üsna tagasihoidlik, kui kasutada kohalikke materjale.
Käsitööna on valminud põhumaju mitmel pool Eestis. Küllap on kõige tuntum neist Põhuteater, mis pandi 2011. aastal üles Tallinna Rannamäele ja projekti lõppedes viidi Tallinna lähistele Lilleorgu.
Põhupakkidest suuremate majade ehitamine on suures osas käsitöö ja väga töömahukas. See nõuab aega, pühendumist ja oskusi, mida tänapäeval enamasti napib ja see on peamine põhjus, miks käsitööna tehtud põhupakkidest majad jäävad siiski fanaatikute pärusmaaks.
Samas on põhk siiski nii heade omadustega materjal, et tulevikku peaks sel olema küll. Kui järsku tekib tahtmine elada läbinisti ökos ja erilises majas, siis kataloogist saab valida endale sobiva ning firma Kodu Kuubis ehitab selle valmis.
Selle firma põhumajad valmivad Tšehhi tehases toodetud põhuplaatidest, mida müüakse edasi nii Eestis, Skandinaavias kui ka Loode-Venemaal.
Firma juht Germo Karro räägib, et neil on juba neli suurt maja ehitatud ning kaks ootavad oma järge uuel hooajal. Üks suurem ning rohkem kõneainet tekitanud maja rajati Voose külamajaks ja sai nimeks Päikesemaja.
Karro kinnitusel kasutatakse enamik Tšehhist sissetoodavatest põhuplaatidest praegu ära hoonete renoveerimisel ja helikindlamaks muutmisel.
Põhuplaatide superomadused
Põhuplaat tagab hoones väga hea mikrokliima ja hea helipidavuse. Kuna plaat on struktuurilt tihe ja tugev, saab sellest valmistatud seina kinnitada mööblit ja seadmeid ilma tüübliteta nagu puitseinagi. Plaate saab muu hulgas kasutada ka duširuumis või saunas, kui neile on tehtud niiskustõke või hüdroisolatsioon ning seejärel need keraamiliste plaatide, laudise või muu materjaliga viimistletud.
Üks suurem müügihitt on Kodu Kuubis väikesed paviljonitüüpi majakesed nimega Kärg. Need on põhuplaatidest valmistatud, laudisega kaetud ning päikesepatareiga varustatud moodsad ja valgusküllased moodulid, mida on lihtne paigutada kuhu tahes.
Hinna poolest jäävad põhumajad muude majadega samasse hinnaklassi. “Põhjus, miks põhumajade kasuks ei otsustata, seisneb inimeste umbusus ja meeletus konkurentsis, mis ehitusturul valitseb. Põhumaja eelistavad need, kellel on kindlad põhimõtted ja soov elada ökoloogilises, hea sisekliimaga ning tavapärasest erinevas kodus,” mõtiskleb Karro.
Tema sõnul toodetakse sarnaseid pressitud põhust plaate vaid kahes kohas maailmas – Tšehhis ja Austraalias. Miks mitte meil? Vastus peitub meie kliimas ja heitlikes ilmaoludes. Sellist põhku, mis ei oleks põllul hallitanud ja vettinud, vaid on kuldne ja kuiv, saaks Eestis vast ühel aastal kümnest. Sellise ebakindluse juures ei ole suurtootmine aga võimalik.
